Kujutage ette, et te teete süvenenult arvuti taga tööd, sest teie mehel on puhkus ja ta on võtnud lapse üle, et sinule anda oma aega. Laps on just magama jäänud ning saabunud on see hetk, kus ainus heli on vaikus. Lõpuks olete te jäänud mehega kahekesi elutuppa ilmselgelt igaüks oma nurgas millegi kallal nokitsemas, kui järsku teatatakse sulle "Hei, sind asustatakse lapse ja mehega üksikule saarele, võimaldame sul kaasa pakkida iga näo kohta kolm asja. Kiirustage aeg tiksub halastamatult kiiresti, teil on vaid viis minutit." Just täpselt sellisena tõlgendasin ma Sohni ettepanekut kähku kähku hädavajalikud asjad kokku pakkida ja minna perega seiklema ei tea veel kuhu ja ei tea veel kui kauaks. Ja tundub, et taoline idee kukkus diivanil pikutavale Sohnile kuskilt taevast vastu pead. Muud seletust ma sellele pole leidnud. See tuli nagu välk selgest taevast või nagu keegi oleks teda tagumendist hammustanud mistõttu ta hüppas ootamatult diivanilt püsti saades sellest hammustusest mingisuguse ilmutuse.
Kiirustama pidi seetõttu, et seni kuni Fredi magab saab rahulikult ilma peatusteta võimalikult palju kilomeetreid läbida. Lisaks säästab see mind veidigi peituse mängimisest (peidan näo marli lapi taha ja siis piilun üle ääre Fredit), mis tihtilugu ainsana suudab Fredi fustratsiooni selle üle, et ta on turvahälli aheldatud veidigi kahandada. Ühtlasi säästab see meid mõlemaid viisijupist "Muki on koerake, väikene koerake, Muki teeb auh-auh-auh" laulmisest, mis samuti paneb Fredi naerma ja siis lõbusalt nina krimpsutama. Pakun, et hetkel on see täitsa teisel kohal olev meetod, kuidas Fredi tuju autosõidu ajal üleval hoida. Muuseas Muki rekord on hetkel minu käes. Laulsin seda 12 minutit jutti. Eks näis, kas Sohni suudab seda ületada. Ja talle ei istu terve laul, ainult see jupige.
Enne kui üle pea kaela seiklustesse sukelda kavatsesin võtsin paar sekundit mõtisklemiseks, kas suudan üldse road tripi vastu pidada kuna tunne oli nagu külmetus hakkab mind iga hetk kimbutama ning natukene nõrk oli see olemine. Fredil oli nohu, kuid nina oli tatti täis pigem öösiti ja päeval ei pidanud teda tattipumbaga ähvardamas käima. "Ääh," rähmasin kohe käega, kui lähebki hullemaks, siis neelan Paracetamoli, ehk teeb olemise paremaks.
Hakkasin mööda korterit ringi jooksma krabades siit ja sealt mingisuguseid asju kaasa. Fredi suur kuhi musta pesu oli juba pesumasinasse visatud, et see esimesel võimalusel puhtaks pesta. Leidsin sahtli põhjast mõned puhtad pluusid, bodid, pusa, ühed sukapüksid ja kaks paari soojemaid pükse. "Fredil pole piisavalt puhtaid riideidki kaasa võtta? Kuhu me nii läheme? Me elame nende riietega heal juhul ühe päeva üle," lõin ma oma vinguviiuli kääksuma. "Siis hangime vajadusel poest juurde mulle kohe vastu.
Väljusime kodust nagu tõelised Pariisi suvitajad, sest ka kõik minu ja Sohni pikemad ning soojemad riided jäid maha. Sohni arvates on piisavalt palavaid ilmu ning mida vähem asju ma autosse tarin seda parem. Kuigi me ju kõik teame, et Eesti suvesse mahub kõikide nelja aastaaja ilma. Seda kõike võib mahtuda isegi ühte suve päeva. Kuna me mõtlesime, et häda pärast võtame majutuse võib-olla üheks ööks, siis talvejope võis koju kappi oma aega edasi ootama jääda. Ilmselgelt oli see suur viga.
"Kuhu me siis läheme?" pärisin Sohnilt, kui Fredi kotti auto tagaistmele surusin maandudes ise selle kõrvale. "Kas sa Haapsalus oled käinud?" päris Sohni, kelle nina oli telefonis, ajades parasjagu Google Mapsis kaarti sõrmede vahel kord suuremaks kord väiksemaks "Ei mäleta küll et oleks. Võib-olla väiksena," jäin mõtisklema. "Selge, mina pole ka seal käinud. Sinna lähemegi," teatas härra asetades otsustuskindlalt telefoni enda kõvale topsihoidjasse. Seejärel pani ta esimese käigu sisse ja andis gaasi. Meie pere esimene Eesti road trip võis alata.
Olles 20 kilomeetrit kodust juba eemal meenus mulle, et unustasin hambaharjad ja -pasta ilmselgelt ka Paracetamoli maha. Avastasin, et Fredi küüned on pikad ning ta võib nendega juba vabalt mööda seinu ronida, kuid tema küünekäärid jäid samuti maha. Lisaks päike oli pilve taha peitu pugenud ning kuskilt kaugusest võis kuulda kurjakuulutavat mürinat. Mõtlesin mõrult, et meil ikkagi läheb pikemaid riideid vaja!!!! Teatasin härrale, et keeraku ta kohe ots ümber ja viigu oma oravast naine heaga koju lisaasju kaasa varuma. Kas Sohni kuulas mind? Ei, mitte ühtki argumenti, mida ma talle võisin esitada teemal "ma ei saa minutitiki edasi elada ilma nende kõigi 100 muu hädavajaliku asjata, mida ma ajapuuduses unustasin kaasa pakkida". Sohni teatas, et me ei lähe tagasi vaid ainult edasi, sest just see ootamatu reis kisub meid mugavustsoonist välja, mida me nii pikalt oleme tegelikult teha tahtnud.
Räägitakse, et õnn hakkab pihta hetkest mil sa väljud oma mugavustsoonist. Ja see, et mina olin juba endas nii väljas kuna pooled vajalikud asjad jäid maha, andis tunnistust, et minu turvaline, soe ja pehme kookon, mida olin pikalt enda ümber tasapisi ajaga kudunud, hakkas ühest otsast juba hargnema.
Sohnil oli tegelikult õigus, sest terve aasta pole ma muust leierdanud kui sellest, et võiksime teha midagi uut ja huvitavat, lüüa igapäeva rutiin sõrmenipsust täiesti pea peale. Oi, kuidas ma olen terve aasta unistanud minipuhkusest eemal kodust, eemal meie tavapärasest marsruudist, inimestest ja kohtadest, keda ja mida pidevalt ja koguaeg näeme. Ja nüüd see seiklus hakkaski pihta, kuid sellest juba teine kord, sest muidu võtab see postitus romaani mõõtmed. Ma ausalt proovin kogu aeg lühidalt kirjutada, kuid see ei tule kunagi mul välja.
Kuna sina viimati mugavustsoonist end välja tirisid? Mis tegevus või elusündmus sinu turvalise kookoni värisema lõi?
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar