On Teletupsu aeg....

Foto: Katrin Merisalu

Kindlasti te teate, kuidas enne lapsi ollakse see kõige parem ja targem lapsevanem. Sa tead täpselt, kuidas sa oma tulevasi lapsi kasvatad, mida tohib teha ning millised kasvatusmeetodid sinu põhimõtetega ei ühti. Järgmisel hetkel sa saad lapse ja sinu illusioon perfektsest vanemlusest kukkub põrandale pikali, sest reaalne elu kujuneb hoopiski teiseks maailmaks, mida sina oma peas olid loonud. Vähemalt minul küll oli nii. Kui aus olla, siis ma olen nii mõndagi endale seatud "mina oma lapsega nii kunagi ei tee..." lubadust rikkunud.

Enne Fredit mõlgutasin mõttes, et meie laps tuleb suhkruvaba ja nutivaba. Vähemalt  ma lootsin, et ma ei lase tal arvuti või telekaekraani ees istuda. Vähemalt mitte tema esimesel eluaastal. Mulle just meenus, et Fredit oodates me panime Sohniga oma kasvatuslikud põhimõtted kirja, kuid pean selle nüüd kuskilt üles otsima ja teilegi näitama.

Igatahes, kui Fredi oli umbes 8-kuune liitusin korraks beebiviiplemisega, mis toimus veebi vahendusel. Seal tekkis lastevanematel küsimus, et kas nad võivad seminaridele oma lapsi kaasata, sest kõigil ei klappinud laste uneajad seminaride toimumisaegadega. Kui juhendaja teatas, et tema oma lastele ei näidanud ekraane kahel esimesel elusaastal ning soovitas teistelgi seda mitte teha. Selle kahe aasta jutu peale vajus mu lõug mataki vastu maad. Ma vaatasin enda kõrval istuvat Fredit, kes suu ammuli ja silmad krõllis vaatas läpaka ekraanil lobisevat tädit ja ohkasin sügavalt. "Ei noh, tegelikult päris hea tulemus, kas pole. Ei noh, tubli, et kaks aastat nõnda oma tõekspidamistele kindlaks oled jäänud. Või mis sa arvad?", küsisin Fredilt. Mul õnnestus ta kõigest mõned kuud ekraanidest eemale hoida. Nüüd kui meie elamisse on jõudnud telekas, siis ikka ta aeg-ajalt vaatab, mis seal toimub.

Ta võis siis olla ehk 7-kuune, kui teadlikult talle midagi Youtubist mängima panin. Meenub, et panin suure koroonapaanika ajal (siis kui lapsega üksi isolatsioonis istusin) Fredile huvi pärast arvutist Teletupse, sest tahtsin segamatult Sohniga korraks videkõnet teha. Ma olin nii tüdinud kodus passimisest ja  igapäeva rutiinist. Ühesõnaga kõigest mistõttu läksin lihtsama vatupanu teed.

Ja siis see juhtus. Kollane suur päike, mille keskel naerva beebi nägu vastu vaatas, oli kohe Fredi lemmik. Tükk aega ma talle midagi spetsiaalselt ei näidanud, kuid siis avastasin, et kui Fredi vaatab oma Teletupse saan ma vähemalt hommikuti kiiresti söögi valmis vaaritada ilma, et ta mu jala otsas ripuks ja häälekalt sülle nõuaks. Tunnistan, et nii oli mulle mugavam. 

Ma olin pikalt lapsega üskinda kodus ning vajasin hingamisruumi. Tõdesin, et ennem vaadaku 10 minutit Teletupse kui närvihaiget ema. Lõpuks, peale kahe kuust eemal olekut naasis Sohni koju ning õhtuti oli tihtilugu laps temaga, et mina saaksin oma asju ajada (loe: peamiselt koristada). Kuna Sohni piima ei oska toota, siis üritas ta mõned korrad Fredit multikate saatel magama panna, mis mõnel juhul isegi õnnestus. Ja teate mulle see sobis, sest ma tõesti tol hetkel vajasin oma aega. Hiljem kasutasin seda võtet isegi paaril korral, kui Fredi mitte kuidagi magamistoas magama ei jäänud ning minul oli sellest trallist nii kopp ees, et hakkasin võitlushärja kuju võtma ning vaikselt ninast tossu välja pahistama, kui Fredi ennast jälle istukile ajas ning järgmisena juba voodi jalutsisse kõõluma suundus. 

Kui ma kunagi mõtlesin, et hea küll autos me last ei toida ning kohe kindlasti ei hakka talle telefonist mingisuguseid Teletupse panema. Kui te arvasite, et me reaalselt neid reegleid ikka veel järgime, siis te eksite sügavalt. See, et Frediga saaksime rahulikult sõita peab ta magama, kuid me sõidame palju ja vägagi pikki vahemaid, mistõttu kõiki käimisi ei saa ja polegi võimalik ainult uneajale sättida. Kui ta on ärkvel, siis turvahällis olemine on tema silmis inimõiguste räige rikkumine mistõttu peab temaga ilmselgelt iga sekund tegelema. Üks asi siiski on, et me peame Fredile suurema turvahälli ostma ja seda kiiremas korras, mis kindlasti muudab tema olemise kordades mugavamaks ja ehk on tal ka huvitavam kui istub suuremas toolis kõrgemal ning näeb aknast paremini välja.

No ja nüüd, kui käisime Eestit avastamas, siis tunnistan, et panime viimases hädas talle ka Teletupse. Õigemini Sohni tegi selle esimese sammu, sest tema ei viitsi laulda 500 korda "Muki on koerake, väikene koerake. Muki teeb auh-auh-auh" või end 500 korda marlilapi taha peita ja küsida: "Kus on isssiiiiii?". Seejärelt marlilapi tagant piiluda ning rõõmsalt hõigata, "siin on issssiiii!". Tolleks momendiks oli minul juba villand lapse meelelahutamisest ning ma olin kahe käega poolt, et Sohni võtaks praami pealt ühe kostutava õlle peaasi, et ma saaksin Saaremaale jõudes ise edasi sõita.

Kuid Fredi autosõidu ajal mõnglit nosimas on nüüdseks täiesti normaalne nähe. Tihti aitab mõngel tal turvahällis seni paigal püsida, et saan ta rihmadega kinni panna enne, kui ta otsustab põgeneda või silda visata või põlvedele enda sättida ja naerusuiselt ringi vaadata. Öeldakse ju, et lapse õnn on kõige olulisem. Ma olen isegi õnnelik, kui keegi mulle head nosimist pakub. Kes poleks, eks? Söömine on ka ju tegevus niiet tihtilugu aitab väike mõngel tal sõidu ajal meeldivalt aega sisustada. Säh mulle "mina oma lapsega kunagi ei tee....". Teen ja kuidas veel teen 😂.

Mis olid teil enne lapsi need asjad, mida "mina oma lapsega kunagi ei tee", kuid lapsvanemaks saades ikkagi tegite?