Järjelugu meie ootamatule perepuhkusele.....
Harjunud juba selle mõttega, et oleme end põhimõtteliselt kaks kätt taskus kodust välja ajanud. Suundusime suure entusiasmiga Haapsalu poole. Google Maps juhatas meid kiiremat teed pidi kuigi see sisaldas päris palju kruustee lõike, mis olid no nii auke täis, et väristas ja loksutas sisikonna seest välja. Seda arvesse võttes ei tundunud see marsruut küll kiirem. Taevast kallas lausa nii ohtralt, et kojamehed ei suutnud seda suur veehulka ka kõige kiirema režiimiga esiklaasilt minema vehkida. Kehva, peaaegu olematu nähtavuse tõttu nii mõnedki autod peatusid tee äärtes, kuid meie rühkisime ikka edasi. Juba mõtlesin, et millega me küll selle taevataadi oleme välja vihastanud. Mida me sellise koerailmaga üldse seal Haapsalus tegema hakkame? Meil pole soojemaid riideidki kaasa võetud. Õnneks Haapsalu linna sildi alt läbi sõites paistis päike. Niiet vedas.
Jõudsime kohale õhtupoolikult otsustades esimese asjana ööbimine välja vaadata ja end sinna sisse seada. Me naiivselt arvasime, et esmaspäevasel päeval on majutuste valik lai, kuid vähemalt mina ei arvestanud, et Sohni pole ainus, kellel siin planeedil puhkus on. Hotellid olid juba välja müüdud. Lõpuks leidsime täitsa mõistliku hinnaga apartmenti. Kortermaja (kus meie apartment pidi paiknema) ette jõudes hakkasime kahtlema, kas oleme ikka saabunud õigesse kohta, sest nii maja kui ka trepikoda nähes vaatas meile vastu stiilipuhas nõukaaeg. See absoluutselt ei läinud kokku uue ja puhta pesaga, mida piltidelt nägime ning, kus kavatsesime öö veeta. Ainult maja ees olev kuhi jalgrattaid andsid tunnistust, et me pole ajas oma kolmkümmend aastat tagasi rännanud. Selgus siiski, et oleme jõudnud õigesse kohta. Apartment ise oli üli puhas, hubane ja korras kuhu kolmekesi kenasti ära mahtusime. Minu silmis oli veel viis pluss see, et me ei pidanud kuskil lahti käiva diivani peal magama selle asemel olid seal mugavad voodid.
Tarisime autost kõik vajalikud asjad tuppa, kasisime end kiirelt puhtaks ning asusime Haapsalu vanalinna, kus esimese asjana siirdusin apteeki Paracetamoli hankima, sest tõsimeeli oli tunne, et külmetus hõivab koheselt kogu mu keha. Ja siis hakkasime otsima endale sobivat söögikohta. Pigem söögikohta kuhu me mahuksime välja terrassile istuma, sest suve nautlevaid inimesi oli väga palju. Lõpuks otsustasime pitsa kasuks ja ainuüksi selle restorani ülilaheda tagaaia pärast, mis oli ruumikas, varjualusega ning kohe sellise mõnusa hõnguga paik, kus aega maha võtta lobiseda tühjast-tähjast ning head sööki nautida.
 |
Ja see on suht meie ainus pilt Haapsalust 😂. Midagi on Instas highlightside all ka. Pilte telefonist kustudades olin liialt agar 🙊. Muide seda head pitsat pakutakse Pizza Grandes. |
Seal sakslaste ja soomlaste keskel istudes polnud absoluutselt sellist tunnedki, et me Eestis viibiksime, kui muidugi menüü ja eestlasest teenindaja kõrvale jätta ☺. Peale sööki suundusime promenaadile jalutama, kus me kaua ringi ei uudistanud, sest mina ohkisin ja puhkisin nagu vanamutt ning Fredil tahtis piimasõõmu, kuid tal oli liialt palju uudistamist, et rahulikult süüa. Ma proovisin pargis imetada, peites ta õhema marli katte alla, kuid see oli tema silmis jutskui ebaseaduslik vabadusevõtmine, mille peale avaldus tal tõeline lõunamaa temperament, sest sain korraliku sõnavalingu osaliseks ja kõige selle juures vehkis ta veel kirglikult kätega.
Järgmise päeva hommik ei alanud just kõige paremini, sest minu värisev kere vedeles vannitoa põrandal. Olin nii nõrk ja tundsin, et kohe kohe viskan pildi tasku. Fredi turnis mu otsas ning Sohni proovis minu olukorrale mingisugust meditsiinilist seletust leida. Ainus mõte mu peas oli, et see pole hullem kui sünnitamine mistõttu olin kindel, et vedru ma kohe kidlasti välja ei viska. Lõpuks pakkus Sohni välja, et järsku on mul mingisugune ainete puudus. Hakkas Doktor Google abil sümptomeid üle vaatama. Käis ja katsus küll mu jalgu, siis käsi seejärel luges kulm kortsus miskit telefonist. Leidnud kinnitust, et mul on rauapuudus, kiirustas ta apteeki vitamiine hankima.
Pean tunnistama, et ma pole toitumiskava mitu nädalat jälginud. Kaal oli nädalaid paigas ja ühel hetkel hakkas see kolinaga ise alla minema. Pole ka imestada, sest ma tihtilugu unustasin süüa või näksisin midagi jooksu pealt, kuid tervislikust toitumisest oli asi kaugel. Egas midagi, lahmisin endale esimese laari vitamiine sisse ja kulistasin granaatõuna mahla, kuid edasisi puhkuse plaane me teha ei julgenud. Mõtlesime, et kui lõunaks mul paremaks ei lähe tuleb koju tagasi minna. Üllatus, üllatus mitu päeva kummitanud külmetuse tunne kadus nagu võluväel.
Sõime apartmentis kiired võikud, pakkisime oma asjad autosse ning suundusime taaskord vanalinna kohvikusse kohvi ja kooki hankima. Kuna ilm oli seekord meie poolel, siis läksime taas promenaadile jalutama, sest eelmisel õhtul jäi see meil poolikuks. Seejärel külastasime Haapsalu lossivaremeid, sest tahtsime meiegi oma silmaga näha seda akent kuhu Valge Daam end ilmutamas käib. Kusjuures seal on väga lahe muuseum, mida soovitame kindlasti külastada. Meie jäime igal juhul rahule.
Kõik see linnaga tutvumine ja pikad jalutuskäigus muutsid meid taaskord näljaseks ning läksime seekord Talumehe kõrtsi lõunatama, kus ma tegelikult juba eelmisel õhtul tahtsin kalarulli konjakikastes. Kõlab juba ahvatlevat, eks? Paraku me seda ei saanudki, sest see oli otsas. Mõtlesime uuesti õnne proovima minna, kuid seda me ka sel korral ei saanud. Kuna Fredi magas, siis ei tundunud hea mõte kulutada aega uue söögikoha otsimiseks niiet valisime menüüst midagi muud. Järgmine kord, kui me Haapsallu juhtume helistan neile ette, et ma seda praadi mekkida saaksin, sest see ikka veel kummitab mind. Niiet Talumehe kõrts we will be back 😉.
Mugisime oma kõhu täis, nautisime külma alkoholivaba õlut samal ajal kui Fredi tegi päris pikka lõunaund. "Ei taha üldse kohe koju tagasi minna", teatasin ma Sohnile. Viis minutit hiljem oli meil uus sihtkoht valmis vaadatud. Kodu võis oodata. Otsustasime, et kauem me seekord Haapsalus ei peatu vaid sätime magava Fredi autosse ja sõidame hoopiski uut linna vallutama.
Kuhu me tol päeval välja jõudsime, sellest juba järgmises postituses lähemalt.
Adios amigos!
Kommentaarid
Postita kommentaar