Perepuhkus III

Lõpuks olen siin kirjutamas meie perepuhkuse kolmandat ja ühtlasi ka viimast osa. Lõpuks ometi, sest nimetatud puhkusest on möödas omajagu aega, aga proovin siis enne jõulude saabumist sellega kenasti ühele poole saada 😂. Alles hiljuti küsis vennanaine minult, et kuidas meie puhkus jätkus? Ja mina alustasin oma juttu aiateibastest. Kõik oli lõpuks üks suur puder ja kapsad, kuid ma ausõna proovin siin normaalsem inimene olla ja ehk rohkem mõtetega mitme nädala taguseid sündmusi meelde tuletada. Asume asja kallale aega, kus me veel istusime Haapsalus Talumehe kõrtsis, kus sõime oma praadi ja rüüpasime kosutavalt külma alkoholivaba õlut ning arutasime kuhu me järgmisena läheme.

Kuigi me tegelikult tahtsime Haapsalust Hiiumaale põrutada, siis seekord olime kordades targemad ning enne praamipileti ostmist uurisime, mis sealses majutusemaailmas toimub. Tuli tunnistada, et ükski vähegi vabam variant polnud mokka mööda. Ei ela seal ka ühtki sugulast, tuttavat või sõpra, kes ideaalse asukoha tõttu aastas korra, puhkuse saabudes, meile meenuks 😄. Ainus variant oli saar läbi sõita ning õhtul sealt Saaremaale edasi rännata, kuid kellaga tõtt vaadates mõistsime, et ilma supervõimeteta on see lootusetu juhtum. Kuna ka meie Ford Mondeo ei kuulu kahjuks superkangelaste arsenali, otsustasime lõpuks Saaremaa kasuks. Kugistasime veel viimased ampsud karbonaadi kurgust alla, lõunaund magava Fredi suskasime turvahälli ning sõit Haapsalust Virtsu võis alata. 

Haapsalus saime apartmendis ööbimise maigu suhu ja olime kogu meele ning kehaga puhkuselainele üle läinud. Aeg oli end täie rauaga poputada mistõttu Sohni broneeris meile toa Johan Spa Hotellis.  Valik osutus Johan Spa Hotelli kasuks eelkõige tagasisides kiidetud rikkaliku hommikubuffee tõttu. Hind tundus täitsa mõistlik ning kui selgus, et ka lastebassein on nende spas olemas oli asi lõplikult otsustatud. Õhtupoolikul sõitsime Kuivastus praamilt maha suundudes otsemat teed Kuressaarde. Etteruttavalt mainin, et oleme siin Eestimaa pinnal nii mõneski hotellis ööbinud ning tõemeeli sellist head rohke valikuga hommikubuffeed pole me veel saanud, millega olime rohkem kui rahul.

Paraku lastebasseiniga läksime küll enda meelest veidi alt, peamiselt seetõttu, et meie lapsevanemluse staaži on vähe võitu ja ei oska veel piltide ja kirjeldusest reaalset olukorda välja lugeda. Õhtul hotelli restoranis kõhu täis söönud otsustasime kiirelt spast läbi lipsata, sest suur kihk oli Fredile esmakordselt tutvustada taolist lõõgastusviisi. Jõudsime spa alale ja hakkasime lastebasseini otsima. Meie standardid polnud teab mis kõrged peaasi, et vesi oleks lapse jaoks mõnusalt soe ning hea kui veetasegi madalam. Ja me ei leidnudki eraldi lastebasseini, sest selgus, et lastebassein on suure basseini üks osa, mis oli küll piirdega ääristatud ja madalama veetasemega, kuid vesi oli külm, mis külm. Kui mu mälu mind ei peta, siis järsku oli see 28 kraadi kanti. Käisin testisin selle vee üle ja no oli külm kuigi tunnistan, et peale suurt kaalulangust olen kaotanud oma isolatsioonikihi ning muutunud parajaks külmavareseks.

Meie otsus oli ühine, et sinna vette me oma last ei pane ning suundusime temaga hoopiski mullivanni. Tihti me arvame, et teame, mis on meie laste jaoks parim, kas pole? Fredil olid hoopis teised plaanid, sest ühel hetkel ta ronis mullivannist välja ja suundus selle külma veega lastebasseini poole. Sohni ruttas talle järele ja juba nad olid seal vees, kus Fredi kilkas, naeris, pladistas oma pisikeste kätega. See oli hetk, kus avastasime, et Fredi armastab meil jahedamat vett. See ka seletab ehk seda miks ta meil kodus sooja veega täidetud vannis just kaua ei püsi. Müsteerium lahendatud.

Järgmise päeva hommik ei alanud just kuigi rõõmsalt, sest väljas oli täielik koera ilm, kus lõputuna näivale vihmale puhus päris külm tuul. Sõime buffees kõhu head ja paremat täis, pakkisime asjad kokku ning suundusime linna peale endale soojemaid riideid hankima. Me olime kaubanduskeskuses oma suveriietes nagu mingisugused tulnukad kaugelt planeedilt või pigem Miami asemel Antarktikasse eksinud turistid. Seal põrkasime täiesti juhuslikult kokku Sohni tuttavaga, kes kutsus meid oma äsja soetatud tallu külla. Eesti on ikka väike küll, hehe. Mõtlesime veidi Saaremaad mööda ringi sõita ning õhtuse praamiga mandrile tagasi suunduda mistõttu pidime garderoobi täiendama kuna teate küll seda ütlust, et süüdi pole halb ilm vaid kehv riietus. Oli vist midagi sellist?

Meie esimene sihtkoht oli Panaga Pank, kuid seal oli tuul nii raju, et vankris olevat Fredit me tagasi auto juurde lükkama ei pidanudki, tuul juhtis ta ise sinna. Kindluse mõttes hoidis Sohni vankrist kinni, et Fredi kuhugi kaugemale ei triiviks. Mul oli püsti püsimisegagi omajagu tegu rääkimata mingisuguse kauni vaate imetlemisest ometigi oli sealne parkla autosid pungil täis.

Teiseks sihtkohaks valisime Angla tuulikud, kus tuul polnud nii jube, kuid külm puges seal ringi uudistades kontide vahele küll. Angla tuulikutes panime sooja seljanka naha vahele ja otsustasime, et aitab küll sellest külma trotsimisest ja Sohni piinamisest, sest mina ei leidnud endale poest sobivat jopet või pusa ning omastasin nahaalselt Sohni ainsa pusa ära.

Mina poosetamas Sohni sooja ja pehme pusaga. Kusjuures ajasin Sohni  T-särgi väel autost välja, et ta minust sajas erinevas poosis pilti teeks 🙈. 

Sohni karastumas, sest mina omastasin ta pusa ära ning kuna Fredi suutis tal püksid ära lagastada, siis ta lõi riiete vahetamise mõttele lõpuks üldse käega 😂.

Mõtlesime hoopiski minna Sohni tuttavale külla, panna Fredi seal ööunne ning siis jõuda viimasele praamile ning öösel koju tagasi sõita, sest see jahedam päev hirmutas mind täiega ära ning me pidasime paremaks puhkus jätta seekord sinnapaika. No tegelikult ka meil oli ülejärgmiseks päevaks pildistamine planeeritud niiet ei me ei saanud nii ehk naa väga kaua kuskil ringi hulkuda.

Sohni tuttava juures tuli mõte talu kõrval olevasse metsa põigata, et Fredile mustikaid korjata ning äkki leida ka kastme jagu kukeseeni. Ma ei tea, kas olen maininud, kuid Fredi on meil täeisti hull mustikate järele. Kui juttu tuleb metsa vahel mingisugustest marjades või seente korjamisest, siis tulgu või rahet taevast alla, mind isegi see ei segaks peaasi, et saaksin metsa. Ja tohoh imest, sest metsa vahel ringi luurates komistasime muudkui kukeseente otsa. Üsna pea oli meil Fredi vankrikorvi põhi seentega kaetud. Ja see metsas käik oli minu silmis selle puhkuse parim osa. Ma veel naersin Sohnile, et küll ta on ikka lihtsa naise valinud. Vii ta spasse, restoranidesse sööma ja lõpuks läheb naine täiesti silda hoopiski metsas seeni korjates.

Allikas: GIPHY.com

Süües kasvab isu ning kuna meist jäi metsa maha omajagu metsasaadusi, siis jäime Sohni tuttavate lahkel loal nende juurde öömajale ning järgmisel päeval olin ma peale hommikusööki metsas seeni otsimas.

Korjata on tore, kuid hiljem neid poole üheni öösel puhastada pole just eriti tore tegevus.

See lihtsalt on mega hasarti tekitav tegevus kuigi Sohni alati aasib mind, et ma tahan hullult seeni korjata, kuid nende puhastamine on päris tüütu tegevus. Igatahes peale minu metsa tiiru pakkisime jälle oma kolm asja kokku, jätsime toreda pererahvaga jällenägemiseni ning seadsime kodu poole teele.

Ahjaa, minuga võttis tasuta küüti ka kaks tegelast. Õhtul koju jõudes käisin küll dušši all ning kontrollisin oma keha kolm korda üle. Peale pesu istusin diivanile käterätt ümber, kui Sohni leidis  kaks juba sissesöönud Saaremaa puuki. Need olid nii väikesed, et ma oma kehva silmanägemisega arvasin, et need on mingisugused imepisiksed sünnimärgid. Pimedal ikka juhtub.


Igatahes loodan, et oli meeldiv lugemine! Nüüd võib meie selle suve minipuhkuse osale punkti panna. Järgmine kord siin juba uute juttude, emotsioonide ja mõtetega. Püsige meie blogi lainel 😉.

Mis oli sinu selle suve TOP 1 koht Eestis, mille külastamine oli kõige meeldejäävam?

Adios amigos!



Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.