Minu emme muudkui kurdab oma sõbrannadele, et kaal teeb muret ja lisakilodest on vaja kiiremas korras lahti saada. Olgem ausad, viimasel ajal ma muud ei kuulegi. Heakene küll, päevas ma pean pidevalt vaatama, kuidas ta oma pisikese köögikaaluga süüa kaalub. Grammise täpsusega, mis tähendab, et köögis veedab ta nüüdseks kordades kauem aega. Mina pean seni tema tegemisi jälgima kiiktoolis või mängumatil külitades. Tore küll. Issi pidevalt kordab emmele, et ainult toitumisest ei piisa, liikumine aitab kõvasti sellele kõigele kaasa. Siin tulengi appi mina, pisike Fredi isiklikult.
Nii mõnigi õhtu paneb emme mingisuguse edasi tagasi hüppava naise arvutiekraanile. Õnneks on selle naise käes ka beebi, mis minu tähelepanu koheselt köidab ja nii me hüppame mööda elutuba või käime üles alla. Emme teeb naljakaid häälitsusi kaasa, et mul igav ei hakkaks ja võimalikult lõbus oleks. See osa on isegi täitsa okei, kuid kõhulihaste treenimise osa pole minu lemmikute killast ning seda ma keeldun kaasa tegemast. Minu kõht küll mingisugust treeningut ei vaja, mul täitsa nõuetele vastav piimapunu ees 🙈. Olen arvamusel, et kõige parem trenn on ikka värskes õhus. Emme on tubli, päevas korra viib ta ikka mind vankriga sõitma. Tavaliselt teen ma poole tunnise uinaku. Teada fakt, et aega on meile kõigile ühe palju antud ning ma ei kavatse seda kuidagi maha magada, äkki jään millestki heast veel ilma. Minu meelistegevus on söömine ja nii kui magamine hakkab kuidagigi seda segama, siis tuleb see kohemaid lõpetada.
Õues olen ühe hea nipi ära õppinud. Nimelt magan näiteks 32 minutit, emme jälgib tihti kella, lootes, et äkki põõnan seekord kauem. Iga kord ta läheb selle õnge ja võtab pikema distantsi ette. Lõpuks löön ma oma silmad sekundiga lahti, alguses tutvun olukorraga ja siis hakkan kõrgendatud häälega süüa nõudma. Alguses ta kõnnib kiiresti, kuid mida kõvemini ma nutma hakkan seda kiiremini ta oma tagumenti liigutab kuni on võtnud ette juba jooksusammud. Oh saa, kus see on alles sõit. Uhuhuuu lisaks tasuta kino, sest emme ohib, puhib ja näost on punasem kui tomat. Üsna pea saab näha, kuidas ta käeseljaga oma otsa eest esimesi higipiisakesi ära pühib. Visuaalse vaatluse põhjal võib aru saada, et mutt on ikka täitsa vormist väljas. Ei kujuta ettegi kaua meil läheb aega, et ta maratonivormi saada. Järjepidevus viib sihile, vähemalt nii ma olen kuulnud emmet aegajalt omaette pobisemas.
Lõpuks kui me trepikotta jõuame kisub ta juba jope hõlmasid lahti, salli kaelast, et minu suurele söögiisule esimese asjana, koduuksest sisenedes, leevendust pakkuda. Nii kui ta võtmega ukse lukust lahti keerab, lõpetan ma nutu ja naeran, sest, tõesti, see oli mega sõit. Nähes mu lõbusat näoilmet võtab emme esimese asjana koha sisse esiku põrandal, olles seal siruli maas.
Puterdab seal midagi liialt kiirest pulsist, meeletust joogijanust ning murrab pead, et miks ta iga jumala päev minu põhjustatud triangliga kaasa läheb. Lasen tal mõne sügavama hingetõmbe teha enne kui oma olemasolust taas häälekalt märku annan. Mingit passimist siin elamises ei eksisteeri! Kõht tundub ikka kuidagi hele olevat, paar sõõmukest rinnapiima ei jookseks peale sellist nuttu ja sõitu mööda külgi kohe kindlasti maha. Me oleme kaks kuud harjutanud ning ma tahaksin siinkohal lisada, et tema pakutav söök on väga hea, kuid see teenuse osutamise kiirus annab veel kõvasti soovida.
Emme võtab mu sülle ja asub mind toitma samal ajal haarab telefoni ja uurib seda, kulm kortsus. Järsku hakkavad sajatused lendama ja hämamine mingisugusest 10 000 sammust. Jätan oma lemmiktegevuse pooleli ja vaatan teda imestunud pilgul. "Selle tsirkuse peale ainult hädised 5000 sammu? Mida pekki?": karjub emme oma telefoni ekraani silmitsedes. Ta näeb täitsa piinatud olemisega välja, alles lebas siruli põrandal, kuid ikka on vähe. Issil on õigus kui ta koguaeg ütleb, et naised pole millegagi rahul. Küll on häda, et pole piisavalt vormis ja rohkem trenni peab tegema ning kui lõpuks saab pulsi natukene kõrgemaks, siis see ka ei sobi, vaeseke on omadega liialt läbi. Mis värk selle 10 000 sammuga on, mida emme iga päevaselt taga ajab? Aru ma ei saa. Mis ma ikka murran selle üle oma väikest pead, pigem söön edasi.
Ühel reedel, siis kui issi kodus oli ja mind õue minekuks valmis seadis, küsis ta minult sosinal, et kas panen täna ka emme jooksma. Kas ma olen vahele jäänud? Kas ta on mu kavatsused juba eos läbi hammustanud? Pean tagasi tõmbama ja veidi maad uurima. Tahan emmet abistada, aga ikka nii, et nemad sellest aru ei saaks. Kujutate isegi ju ette, et kui nad minu trikkidest teada saavad, siis võin kiirest ja heast sõidust suu puhtaks pühkida. Annan emmele paar puhkepäeva, et kahtlusi hajutada.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar