Meie paarisuhe ei ole ka alati lust ja lillepidu. Alles detsembris oli meil suuremat sorti diskussioon, mille muu, kui kodu osas. Minu visioon oli, et jaanuaris teeme esiku valmis ja soetame kööki puudu oleva parketi. See, et Fredi toas said seinad tehtud (täpsustan kolm seina) on vaid suureks boonuseks. Mõtlesin, et kodu osas hakkavad asjad liikuma, kuid seda punktini, kus Sohni teatas, et auto läheb jaanuaris JÄLLE remonti, mis tähendab asjade ümber kalkuleerimist, sest kodu osas tuleb millestki seljuhul loobuda. Jah, me kalkuleerime iga kuu, iga päev, sest meil ei kasva kuskil toanurgas rahapuud, mille küljest vajadusel viiesajaseid noppida. Võiks ju olla, eks? Mulle meeldib mõte, et raha ei tee õnnelikuks, aga see teeb rahulikuks. Nii see tegelikult ongi. Tol hetkel oligi hea, et me natukene auru välja lasime ja ütlesime välja, mida parasjagu mõtleme või arvame. Kõik sai klaaritud kuigi Sohnil jäi mõru maitse suhu ja terve esiku seinte värvimise aja ta muudkui torises, kuidas MINUL on selle koduga selline tuli takus ja kõike on kohe vaja. Nojah.
Nädalaid hiljem püüdis Sohni mu tuju tõsta, teatades, et küll see remont ka ükskord valmis saab ega see kodu ju igaveseks selliseks poolikuks jää. Ükskord ei ole just kõige rahustavam sõna siinkohal. Meil on omajagu kiire sellega. Fredi juba keerab ja lohistab ennast mööda mängumatti edasi. Aeg lendab nii kiiresti, et varsti varsti pisike suslik juba roomab, mis tähendab, et köök tuleb valmis saada. Me ei saa enam pikalt siin kastide otsas elada, sest muidu ei mängi ta enam oma kõristite ja pehmete leludega vaid lihanoa ja- haamriga.
Nüüd, sellel nädalavahetusel, suutis Sohni mind taaskord täiesti endast välja viia ja seda ainult ühe lausega, mida ta liiga tihti kasutab. Selleks on- ma teen ise. Nii kui ta ütleb, et ta teeb ise, siis mõtlen haarata telefoni, et hullumajja endale voodikoht broneerida. Köögi teeb ta ise, millele ma olin kardinaalselt vastu. Läbirääkimised selles osas kestsid kuid. Ühel hetkel Sohni vaatas mulle oma suurte kutsika silmadega otsa ja päris, et kas mul siis tõesti pole temasse usku. Ja ma nõustusin tema köögiprojektiga, vastumeelselt, kuid siiski. Meil pole endiselt magamistoas riidekappi, aga olen teinud kõik ettevalmistused ja korralikult interneti avarustes tuhranud, et leida mõned lemmikud. Saatsin väljavalitud kappidest Sohnilegi lingid. "Magamistoa kapp maksab 400-500 eurot? Ma võin selle ise täispuidust teha ning palju odavamalt, usu mind,": oli härra reaktsioon. Ausalt, ükskõik mida, aga mitte seda.
Meil on endiselt ajutine narivoodimadratsitest kokku klopsitud diivanilaadne toode. Reede õhtul seadsime ennast sinna mõnusalt istuma, et vaadata koos filmi. Sohni muudkui sättis ja kohendas ennast seal. Vaeseke proovis isegi vatitekiga oma küljealust toestada, et olemist veidigi paremaks muuta. Vaatasin vaikides pealt, kuidas härra oma pesa seal punus. Lõpuks patsutasin teda põlvele, teatades muiates, et küll see mugav diivan ka ükskord meie korterisse jõuab, ole mureta. "Tead, ma mõtlesin, et ma teen ise meile selle diivani. Youtube on õpetlikke vidosid täis, mille järgi teha,": julges ta mainida. Mäletate Simpsonis, kuidas Homer pidevalt käsipidi Barti kõri kallal oli? Ma pole vägivaldne inimene ega midagi, aga sel momendil ma kujutasin ette ennast Homerina ja Sohnit Bartina, et te teaks.
Reaalselt kui Sohni mõtleb siin mööblit ka ise tegema hakata, siis peaksime oma eesmärgid ümber hindama. Me siis ei pinguta enam selle nimel, et Sohni saaks nüüdseks 4 ja poole aasta pärast Soomes haamri nurka visata ja Eesti ära tulla vaid loodame, et kodu saaks selleks ajaks otsast lõpuni remonditud ja möbleeritud.
Olles igapäevaselt selle "pooliku kodu" keskel, siis ausalt ühel hetkel hakkab katus sõitma ja mul vist juba sõidabki mööda eriti auklikku kruusateed. Tegelikult pole asi üldsegi nii hull, kuid mind halvav väsimus muudab kõik väiksemadki probleemid mastaapseks katastroofiks. Muidugi saab ju lihtsamalt ka, võtame mööbli kõik järelmaksu peale ja vajadusel pisike laen kukile. Saame sellele peatükile kiiresti punkti panna, ei pea enam nii palavikuliselt kalkuleerima ja saame rahus edasi elada, kuid seda juba otsast lõpuni valmis kodus. Ei, me proovime enda vahenditega ennekõike hakkama saada, sest eriti sant on hiljem paar aastat oma järelmakse ja laene tampida. Selle aja peale hakkavad asjad juba ühest otsast lagunema.
Samas on patt edasi halada. Selle nädalalõpuga oleme jõudnud punkti, kus auto sai remonditud, esikus hakkas Sohni liiste paigaldama ja köögis said need viimased 5 ruutmeetrit põrandapinda lõpuks parketi alla. Muide ma nutsin rõõmust kui see Sohnil eile õhtul tehtud sai. Ma tean, et see on kõigest mingi väike põrandajupp, pisike asi, aga mina tundsin, et me jõudsime kaks sammu lähemale finišile.
Vahel tunnen, et piitsutan end liialt palju. Mul on pea ideid täis, lausa kõrvust tuleb välja ja nii tahan neid hakata realiseerima, sest äkki keegi jõuab minus ette ja napsab mõne mõtte minu nina alt ära. Seetõttu olen võtnud pähe, et pean kiirustama, kuid Fredi kõrvalt ei käi kõik nii ludinal ja võib-olla on mul targem võtta asju vabamalt ning tõesti vahel Sohni eeskujul öelda, et ahhh küll saab. Juba praegu seda postitust kirjutades, olen ma Fredit kaks korda magama pannud. Nüüd ta lobiseb oma voodis ja mina püüan seda teksti kirjutades rahulikuks jääda. Aeg-ajalt jään kuulatama ja korrutan vaikselt endale, et lapsed on eluõied. Hetk tagasi käisin piilumas, ta on alla andnud ja magama jäänud. Jumal tänatud.
Poen nüüd kiiremas korras põhku, et veidi magada enne kui Fredi süüa nõudma hakkab. Teile aga mõnusat nädala algust!
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Nädalaid hiljem püüdis Sohni mu tuju tõsta, teatades, et küll see remont ka ükskord valmis saab ega see kodu ju igaveseks selliseks poolikuks jää. Ükskord ei ole just kõige rahustavam sõna siinkohal. Meil on omajagu kiire sellega. Fredi juba keerab ja lohistab ennast mööda mängumatti edasi. Aeg lendab nii kiiresti, et varsti varsti pisike suslik juba roomab, mis tähendab, et köök tuleb valmis saada. Me ei saa enam pikalt siin kastide otsas elada, sest muidu ei mängi ta enam oma kõristite ja pehmete leludega vaid lihanoa ja- haamriga.
Nüüd, sellel nädalavahetusel, suutis Sohni mind taaskord täiesti endast välja viia ja seda ainult ühe lausega, mida ta liiga tihti kasutab. Selleks on- ma teen ise. Nii kui ta ütleb, et ta teeb ise, siis mõtlen haarata telefoni, et hullumajja endale voodikoht broneerida. Köögi teeb ta ise, millele ma olin kardinaalselt vastu. Läbirääkimised selles osas kestsid kuid. Ühel hetkel Sohni vaatas mulle oma suurte kutsika silmadega otsa ja päris, et kas mul siis tõesti pole temasse usku. Ja ma nõustusin tema köögiprojektiga, vastumeelselt, kuid siiski. Meil pole endiselt magamistoas riidekappi, aga olen teinud kõik ettevalmistused ja korralikult interneti avarustes tuhranud, et leida mõned lemmikud. Saatsin väljavalitud kappidest Sohnilegi lingid. "Magamistoa kapp maksab 400-500 eurot? Ma võin selle ise täispuidust teha ning palju odavamalt, usu mind,": oli härra reaktsioon. Ausalt, ükskõik mida, aga mitte seda.
Meil on endiselt ajutine narivoodimadratsitest kokku klopsitud diivanilaadne toode. Reede õhtul seadsime ennast sinna mõnusalt istuma, et vaadata koos filmi. Sohni muudkui sättis ja kohendas ennast seal. Vaeseke proovis isegi vatitekiga oma küljealust toestada, et olemist veidigi paremaks muuta. Vaatasin vaikides pealt, kuidas härra oma pesa seal punus. Lõpuks patsutasin teda põlvele, teatades muiates, et küll see mugav diivan ka ükskord meie korterisse jõuab, ole mureta. "Tead, ma mõtlesin, et ma teen ise meile selle diivani. Youtube on õpetlikke vidosid täis, mille järgi teha,": julges ta mainida. Mäletate Simpsonis, kuidas Homer pidevalt käsipidi Barti kõri kallal oli? Ma pole vägivaldne inimene ega midagi, aga sel momendil ma kujutasin ette ennast Homerina ja Sohnit Bartina, et te teaks.
Reaalselt kui Sohni mõtleb siin mööblit ka ise tegema hakata, siis peaksime oma eesmärgid ümber hindama. Me siis ei pinguta enam selle nimel, et Sohni saaks nüüdseks 4 ja poole aasta pärast Soomes haamri nurka visata ja Eesti ära tulla vaid loodame, et kodu saaks selleks ajaks otsast lõpuni remonditud ja möbleeritud.
Olles igapäevaselt selle "pooliku kodu" keskel, siis ausalt ühel hetkel hakkab katus sõitma ja mul vist juba sõidabki mööda eriti auklikku kruusateed. Tegelikult pole asi üldsegi nii hull, kuid mind halvav väsimus muudab kõik väiksemadki probleemid mastaapseks katastroofiks. Muidugi saab ju lihtsamalt ka, võtame mööbli kõik järelmaksu peale ja vajadusel pisike laen kukile. Saame sellele peatükile kiiresti punkti panna, ei pea enam nii palavikuliselt kalkuleerima ja saame rahus edasi elada, kuid seda juba otsast lõpuni valmis kodus. Ei, me proovime enda vahenditega ennekõike hakkama saada, sest eriti sant on hiljem paar aastat oma järelmakse ja laene tampida. Selle aja peale hakkavad asjad juba ühest otsast lagunema.
Samas on patt edasi halada. Selle nädalalõpuga oleme jõudnud punkti, kus auto sai remonditud, esikus hakkas Sohni liiste paigaldama ja köögis said need viimased 5 ruutmeetrit põrandapinda lõpuks parketi alla. Muide ma nutsin rõõmust kui see Sohnil eile õhtul tehtud sai. Ma tean, et see on kõigest mingi väike põrandajupp, pisike asi, aga mina tundsin, et me jõudsime kaks sammu lähemale finišile.
Vahel tunnen, et piitsutan end liialt palju. Mul on pea ideid täis, lausa kõrvust tuleb välja ja nii tahan neid hakata realiseerima, sest äkki keegi jõuab minus ette ja napsab mõne mõtte minu nina alt ära. Seetõttu olen võtnud pähe, et pean kiirustama, kuid Fredi kõrvalt ei käi kõik nii ludinal ja võib-olla on mul targem võtta asju vabamalt ning tõesti vahel Sohni eeskujul öelda, et ahhh küll saab. Juba praegu seda postitust kirjutades, olen ma Fredit kaks korda magama pannud. Nüüd ta lobiseb oma voodis ja mina püüan seda teksti kirjutades rahulikuks jääda. Aeg-ajalt jään kuulatama ja korrutan vaikselt endale, et lapsed on eluõied. Hetk tagasi käisin piilumas, ta on alla andnud ja magama jäänud. Jumal tänatud.
Poen nüüd kiiremas korras põhku, et veidi magada enne kui Fredi süüa nõudma hakkab. Teile aga mõnusat nädala algust!
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar