Veidi naiste igapäeva murest

See on totaalselt minu kirjeldus ja reaalselt ma mitu aastat olen taolist asja harrastanud. Nüüd me tõesti peame Sohniga poodlema minema, sest keldris arvasin targa peaga, et kipsplaadi peale pandud riietekastidega ei juhtu midagi. Juhtus ikka küll, need vähesedki riided, mis mul olid, osaliselt hallitasid.

Reedel alustasime sõbrannaga toitumiskavaga. Miks mitte kohe 1. jaanuaril? Esiteks otsustasime kõik hea ja parema elamises nahka pista ja oma patused söögiisud ära rahuldada. No ja kui aus olla, siis sain alles 2. jaanuaril kolme kuuse Fitlapi kasutusaja osta. Igatahes otsustasime sõbrannaga uuest aastast jalad tagumendi alt välja võtta ja enda kaaluga tegelema hakata. 

Sohni tuli lagedale trahvisüsteemiga kindlustamaks, et me ikka ilusti selle toitumisega reel püsiksime ja lõpuks jõuaksime loodetud lõpptulemuseni ka. Ühesõnaga kui patustame ühe toidukorra, siis saavad mehed ühe euro võrra rikkamaks ehk kui mina eksin, siis kergitan oma kukrut sõbranna mehe rahakotti ja kui sõbranna libastub siis euro kukub Sohni hoiupõrsasse. Ühtlasi tegime sõbrannaga oma grupi, kus peame igast toidukorrast pildi saatma. Nii hoiame üksteisel silma peal 😉. Tänase seisuga olen 900 grammi kergem ja enesetunne on kordades parem, kuid köök on pidevalt paras sõjatander, sest kuna motivatsioon on nii kõrgel, siis ma muudkui vaaritan. 

Ma olen varem ka toitumiskava järginud ja väga kenasti kaalus alla võtnud, kuid aasta lõpuks kaalun ikka oma tonn jälle. Pole seda püsivust. Kalorite lugeja ma pole kunagi olnud ning nüüd ei näe sellel mõtet, kui toitumiskava näol on kõik ette taha ära tehtud, jääb vaid söögi tegemise ja söömise rõõm. Fredit oodates ma lasin aastase Fitlapi kasutusaja tuulde. Mingi hetk tegin, aga siis olid portsjonid liiga suured ning ma vaevlesin pikalt isutuse all. Mul ei iiveldanud ja potti ma ka ei kallistanud, aga lihtsalt mitte millegi järgi alguses ei isutanud, seetõttu oli toiduvaaritamine nii vastukarva tegevus. Tihti käisin poes ja tulin tagasi tühjade kätega, kõht oli justkui tühi, kuid samas poes käsi mitte millegi järele ei haaranud. Nii see toitumiskava pooleli jäigi. Mingi aeg hakkasin Sohnile Soome toitumiskava järgi toitu kaasa tegema, sest ostetud see ju sai ja mis see siis ikka tühja tiksub, kuid ka selle jätsin ma üsna pea pooleli. Pole erilist mõtet kaaluda ja vaeva näha, kui enne koju tulekut mehed Terminalis peatuse teevad ja ühe korraliku burksi seal naha vahele panevad 😂. Oleme Sohniga mõlemad kogukamad ja pidevalt kimpus nende kilodega. Nüüd kui Sohni kodus on, siis saab temagi kava järgi oma portsjonid, kuid Soomes sööb ta seda mida ise jõuab endale õhtuti valmis teha.

Tihti on küsitud, et mis see toitumiskava aitab, nii kui selle lõpetad on kilod kohe tagasi, oht on isegi rohkem kilosid oma turjale koguda. Vahepeal olen ise ka käega löönud ja just samamoodi mõelnud, kuid tegelikult ühel hetkel, kui sa järgid toitumiskava omajagu aega, hakkad sa mõikama kui palju ja mida sa võid suhu pista. Lihtsalt pead olema järjepidev, mida tihti mina pole. Lisaks arvatakse, et toitumiskava ja tervislik toitumine on kallis. Tõesti, kuna ma imetan, siis minu toidukogused on märgatavalt suuremad ja vahel võib tunduda, et poes kulub hirmus palju, kuid kui ma nüüd oma nelja päeva toidupoetšekid üle vaatasin, siis ma isegi väidan, et asi on parem. Esiteks, nüüd lähen poodi nimekirjaga, sest olen juba valmis vaadanud, mida ma süüa kavatsen teha. Tvaliselt planeerin kolme päeva söögi. Teiseks kõik kommid, näksimine või muu nänn enam oma teed ostukorvi ei leia ning siin on juba korralik rahaline võit. 

Seekord olen ma eriti positiivselt meelestatud, sest peaaegu enamus ahvatlusi on sellised, millest olen pidanud juba ammu loobuma, sest toidan Fredit rinnaga. Kuid need samad ahvatlused on eelnevatel aastatel nii mõnegi kaalulangetusnädala totaalselt ära rikkunud. Näiteks ei saa ma veini juua, mis mulle enne rasedaks jäämist väga meeldis. Gruusia vein Borjomiga I-D-E-A-A-L-N-E, aga ei saa ja ma ausalt ei viitsi piima hakata välja pumpama selleks, et natuke veini mekkida. Karastusjookidele olen samuti pidanud adjöö ütlema, jõulude ajal sai coca-colat  ja kalja saunas veidi joodud, kuid ega selle järele nüüd hullult ei isuta. Alkoholivaba õlut ma ka ühel õhtul sauna võtsin, kuid oleks mulle õigel ajal pähe tulnud, et see toodab rinnapiima juurde, siis poleks seda sõrme otsaga ka puudutanud. Magusaga on ka nüüd sellised lood, et viimased kommid on ikka veel kommivaagnas ja nende järele ei isuta kohe üldse. Mulle näib, et sõin enne kava liiga vähe mistõttu tekkisid öised söömaorgiad. Nüüd on kõht täis ja hea on olla.

Kuidas teil uue aasta lubaduste täitmisega läheb?


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis @kunasohnikojutuleb 😉.