Ma trükin hetkel täiskiirusel, sest minu ainus seltsiline Fredi on võtnud eesmärgiks arvuti nahka pista. Püüan aeg-ajalt teda ühe käega arvutist eemal hoida. Nagu te võite aru saada, siis tal on juba suurele poisile kohaselt tekkinud huvi toidu vastu. Igasuguse toidu vastu ka mitte söödava vastu.
Nüüd (trummipõrin) aprill on käes. Ilmad pole küll teab mis kevadised ja mõnusad, kuid lõpuks ometi sai see kuid kestev sügis läbi. Pikim sügis minu elus. Ilmselt ka teie elus. Esimeste soojemate kevadilmadega tahtsin eestlasele omaselt kohe grillima minna. Samas ma ei hakka Sohnit reetma ning ootan tema koju ära, et perega koos teha selle aasta esimene grill ja Fredile saab see olema üldse elu esimene grill. Oi, kuidast tahaks selleks puhuks jälle seda õlle, ingveri ja sojakastme marinaadis ribiliha teha.
Iga kevad tuleb see eramaja isu peale, sest korterikakandina on ainuüksi grillima minemine paras ettevõtmine, sest peame ennast, kas kellegi juurde külla suruma või kuhugi RMK lõkkekohale end sisse seadma. Lihtsalt see mõte, et võid oma jala pista oma enda tagaaeda just siis kui isu tule, on ahvatlev. Praegu jookseb isolatsiooni kolmas nädal ja mina kirjutan juba ilmast, kuid ma luban, et edasine jutt paremaks ei lähe, sest nüüd võtan luubi alla oma väljalangevad juuksed ja pepsiku.
Kiilasus on tavaliselt meeste probleem, kuid eelmisest nädalast ka minu probleem
Varasemalt pole igal pool vedelevad juuksekarvad mind kunagi häirinud. See on pigem Sohni rida olnud. Üks päev ta ähvardas, et toob mulle juuksevõrgu, mida saaksin söögi tegemisel pähe panna. Järelikult on mu juuksed jõudnud juba ka tema toidu sisse. Samas, miks peakski minu oma karvad mind häirima? Ise tekitan, ise koristan. Pikajuuksteliste isendite igapäevane elu osa. Muidugi hoiatati mind, et peale lapse sündi ole valmis suuremaks juuste streigiaktsiooniks, sest need pidid hordide viisi ennast su peanaha küljest lahti laskma. Ma ise siis mõtlesin, et kahe karva asemel tuleb viis, hull asi. Oh, mind vana head naiivitari.
Kuid nüüd on asjalood ilmselgelt muutunud, sest neid on IGAL POOL ja palju. Ma käin mitu korda päevas tolmuimejaga põrandad üle, tulemuseks on umbe läinud tolmuimeja, kuid põrandal näen sekundi pärast juba esimesi karvu maas vedelemas. Hakka või uskuma, et mu juuksekarvad on evolutsioonilise arengu läbi teinud ning suudavad iseseisvalt paljuneda. Minu iga päevane ajaviide on lisaks põranda imurdamisele juuksekarvu ka Fredi sõrmede vahelt ja suust välja noppida. Ei teagi, kuna Fredi karvapalle hakkab välja oksendama?😬
Kui nägin pead pestes pihku jäänud märkimisväärselt suurt juuksepahmakat, mõtlesin, et nüüd on põhjust minestamiseks. Sohni sa võid nüüd rahulikumalt hingata, sest ma ei laula "võtame kassi, võtame koera" laulu enam mitte kuunaaggiii. Või noh, aastakese teen sellele pausi. Mõtlesin plaati vahetada ja laulda "ooooo robottolmuimeja, kuhu sa küll jääd nii kauaks. Tule meie manuuuuuu....". Olen mõistnud, mis karvakeradega kaasneb, sest minu väljalangenud juuste kogus jõuab karva vahetava husky tulemusele juba äärmiselt lähedale.
Teine rabandus tabas mind täna endale palmikut punudes. Minu muidu kohev ja priske rebasesaba on kahanenud hiiresaba meenutavaks rootsuks. Vaadates asja positiivsest küljest siis šampooni ja palsamit kulub vähem 😂 ja pealegi, kes mu kiilanevat kolpa ikka näeb, kui ma koduseinte vahel isolatsioonis olen. Tõenäoline on isegi see, et kui meid kõiki lõpuks koopast vabadusse lastakse on mul esimesed udukarvad juba asemele kasvanud. Kuna see karvavahetus küll lõppeb?
Olen trennimutt
Kogu see koroona on mu füüsisele ütlemata hästi mõjunud. Tavaliselt ollakse kimpus, et kodus passides külmkapi uks käib keskmiselt rohkem kinni-lahti ning suu peab matsuma vahetpidamata, siis minul on vastupidi. Olen toitumiskavas püsinud paremini, libastudes harva. Samuti liigutan ennast rohkem kui ei kunagi varem. Kuni siiani olen iga päev jalutamas käinud, kuid kaalukaotus on olnud päris suur mistõttu tunnen, et lihaseid on vaja natukene punni ajada. Lisaks avastasin, et enda liigutamise ja terve mõistuse vahele võib võrdusmärgi panna ehk see takistab mul täitsa hulluks minemast. Mõned nädalad tagasi ma tegin katset lihastreeninguga, kuid peale mingi 20 minutilist trenni olid mitu päeva mu jalalihased ikka väga valusad. Lausa nii valusad, et istuma minnes krimpsutasin nina ja ägisesin.
Võtsin ennast paar nädalat tagasi uuesti käsile, kuid huvitaval kombel jalalihased enam tunda ei andnud. Murdsin paar päeva selle fenomeni üle pead ning jõudsin väga arvestatava vastuseni. Teate miks mul need jala- ja tagumendilihased tunda ei anna, sest meil pole enam ajutist diivanit. Sohni pidi selle ära lammutama, sest tal oli vaja materjali, et vannitoas üks seinaosa ära lõpetada. Kujutate ette, et teil on diivani asemel nüüd maas vedelev madrats, mida sa iga päev intensiivselt kasutad.
Isegi praegu ma istun sellel. Kuid see treenib päris hästi, kui sa lõviosa päevast sellele istud ja sellelt tõused, enamus kordadest veel umbes 8 kilogrammise lisaraskusega.
Sohni Soomest tagasi tuleb, siis tal kukuvad silmad põrandale, kui ta mu JLO tagumenti näeb 😆. Kuigi ma juba aktiivselt otsisin meile diivanit, siis praegu oleme selle priske väljamineku määramatuks ajaks ootele pannud, kuid mul pole sellest isegi mitte kahju. Naljakas, kuid praeguse "kükita madratsil" variandi üle on mul päris hea meel. Seda muidugi alates momendist, kui mu pikad juhtmed taas ühendust said ja avastasid, et see treenib mu pepsikut.
Mul on mille nimel pingutada.
Mida positiivset teie koduseinte vahel veetmisest olete leidnud?
Nüüd (trummipõrin) aprill on käes. Ilmad pole küll teab mis kevadised ja mõnusad, kuid lõpuks ometi sai see kuid kestev sügis läbi. Pikim sügis minu elus. Ilmselt ka teie elus. Esimeste soojemate kevadilmadega tahtsin eestlasele omaselt kohe grillima minna. Samas ma ei hakka Sohnit reetma ning ootan tema koju ära, et perega koos teha selle aasta esimene grill ja Fredile saab see olema üldse elu esimene grill. Oi, kuidast tahaks selleks puhuks jälle seda õlle, ingveri ja sojakastme marinaadis ribiliha teha.
Iga kevad tuleb see eramaja isu peale, sest korterikakandina on ainuüksi grillima minemine paras ettevõtmine, sest peame ennast, kas kellegi juurde külla suruma või kuhugi RMK lõkkekohale end sisse seadma. Lihtsalt see mõte, et võid oma jala pista oma enda tagaaeda just siis kui isu tule, on ahvatlev. Praegu jookseb isolatsiooni kolmas nädal ja mina kirjutan juba ilmast, kuid ma luban, et edasine jutt paremaks ei lähe, sest nüüd võtan luubi alla oma väljalangevad juuksed ja pepsiku.
Kiilasus on tavaliselt meeste probleem, kuid eelmisest nädalast ka minu probleem
Varasemalt pole igal pool vedelevad juuksekarvad mind kunagi häirinud. See on pigem Sohni rida olnud. Üks päev ta ähvardas, et toob mulle juuksevõrgu, mida saaksin söögi tegemisel pähe panna. Järelikult on mu juuksed jõudnud juba ka tema toidu sisse. Samas, miks peakski minu oma karvad mind häirima? Ise tekitan, ise koristan. Pikajuuksteliste isendite igapäevane elu osa. Muidugi hoiatati mind, et peale lapse sündi ole valmis suuremaks juuste streigiaktsiooniks, sest need pidid hordide viisi ennast su peanaha küljest lahti laskma. Ma ise siis mõtlesin, et kahe karva asemel tuleb viis, hull asi. Oh, mind vana head naiivitari.
Kuid nüüd on asjalood ilmselgelt muutunud, sest neid on IGAL POOL ja palju. Ma käin mitu korda päevas tolmuimejaga põrandad üle, tulemuseks on umbe läinud tolmuimeja, kuid põrandal näen sekundi pärast juba esimesi karvu maas vedelemas. Hakka või uskuma, et mu juuksekarvad on evolutsioonilise arengu läbi teinud ning suudavad iseseisvalt paljuneda. Minu iga päevane ajaviide on lisaks põranda imurdamisele juuksekarvu ka Fredi sõrmede vahelt ja suust välja noppida. Ei teagi, kuna Fredi karvapalle hakkab välja oksendama?😬
Kui nägin pead pestes pihku jäänud märkimisväärselt suurt juuksepahmakat, mõtlesin, et nüüd on põhjust minestamiseks. Sohni sa võid nüüd rahulikumalt hingata, sest ma ei laula "võtame kassi, võtame koera" laulu enam mitte kuunaaggiii. Või noh, aastakese teen sellele pausi. Mõtlesin plaati vahetada ja laulda "ooooo robottolmuimeja, kuhu sa küll jääd nii kauaks. Tule meie manuuuuuu....". Olen mõistnud, mis karvakeradega kaasneb, sest minu väljalangenud juuste kogus jõuab karva vahetava husky tulemusele juba äärmiselt lähedale.
Teine rabandus tabas mind täna endale palmikut punudes. Minu muidu kohev ja priske rebasesaba on kahanenud hiiresaba meenutavaks rootsuks. Vaadates asja positiivsest küljest siis šampooni ja palsamit kulub vähem 😂 ja pealegi, kes mu kiilanevat kolpa ikka näeb, kui ma koduseinte vahel isolatsioonis olen. Tõenäoline on isegi see, et kui meid kõiki lõpuks koopast vabadusse lastakse on mul esimesed udukarvad juba asemele kasvanud. Kuna see karvavahetus küll lõppeb?
 |
| Mina iga päev peale juuste harjamist,. Läheb hõredamaks, ausalt. |
Olen trennimutt
Kogu see koroona on mu füüsisele ütlemata hästi mõjunud. Tavaliselt ollakse kimpus, et kodus passides külmkapi uks käib keskmiselt rohkem kinni-lahti ning suu peab matsuma vahetpidamata, siis minul on vastupidi. Olen toitumiskavas püsinud paremini, libastudes harva. Samuti liigutan ennast rohkem kui ei kunagi varem. Kuni siiani olen iga päev jalutamas käinud, kuid kaalukaotus on olnud päris suur mistõttu tunnen, et lihaseid on vaja natukene punni ajada. Lisaks avastasin, et enda liigutamise ja terve mõistuse vahele võib võrdusmärgi panna ehk see takistab mul täitsa hulluks minemast. Mõned nädalad tagasi ma tegin katset lihastreeninguga, kuid peale mingi 20 minutilist trenni olid mitu päeva mu jalalihased ikka väga valusad. Lausa nii valusad, et istuma minnes krimpsutasin nina ja ägisesin.
Võtsin ennast paar nädalat tagasi uuesti käsile, kuid huvitaval kombel jalalihased enam tunda ei andnud. Murdsin paar päeva selle fenomeni üle pead ning jõudsin väga arvestatava vastuseni. Teate miks mul need jala- ja tagumendilihased tunda ei anna, sest meil pole enam ajutist diivanit. Sohni pidi selle ära lammutama, sest tal oli vaja materjali, et vannitoas üks seinaosa ära lõpetada. Kujutate ette, et teil on diivani asemel nüüd maas vedelev madrats, mida sa iga päev intensiivselt kasutad.
Isegi praegu ma istun sellel. Kuid see treenib päris hästi, kui sa lõviosa päevast sellele istud ja sellelt tõused, enamus kordadest veel umbes 8 kilogrammise lisaraskusega.
Sohni Soomest tagasi tuleb, siis tal kukuvad silmad põrandale, kui ta mu JLO tagumenti näeb 😆. Kuigi ma juba aktiivselt otsisin meile diivanit, siis praegu oleme selle priske väljamineku määramatuks ajaks ootele pannud, kuid mul pole sellest isegi mitte kahju. Naljakas, kuid praeguse "kükita madratsil" variandi üle on mul päris hea meel. Seda muidugi alates momendist, kui mu pikad juhtmed taas ühendust said ja avastasid, et see treenib mu pepsikut.
 |
| Niimoodi ma kodus ringi kepsutasin, kui avastasin maas istumisel on omad võlud. |
Mul on mille nimel pingutada.
Mida positiivset teie koduseinte vahel veetmisest olete leidnud?
Kommentaarid
Postita kommentaar