Kuues nädal isolatsiooni üle elatud. Tere, seitsmes!

Ma ei tea kuidas teil on, aga inimene harjub kõigega ning minagi olen selle koroonaga kuidagi sina peale saanud. Võib-olla on asi selles, et me kobisime Frediga maale, mis on toonud ka märgatavat vaheldust mistõttu pole aega isegi sellele mõelda. Ma ausalt kavatsesin koju tagasi minna alles siis, kui tuleb isu, kuid Sohni tuletas mulle meelde, et järgmisel nädalal on vaja näidud ühistule esitada niiet pikka pidu mul siin pole ja lähiajal pean autonina taas koduteele keerama. Ma juba teist päeva murran pead, et mitmendat nädalat Sohni Soomes juba on olnud. Nii pikk aeg, et isegi arvepidamine on sassi läinud. Minu arvutuste kohaselt algas tänasest seitsmes nädal. Ühesõnaga palju.

Alguses ma põdesin, et eriolukorra ajal kui palutakse püsida kodus ning mina otsustan lapsega minna maale. Nüüd mul pole kahetsuse raasugi, sest tean, et selle aja peale oleksin koduseinte vahel üksi hulluks läinud. Ma jäingi mõtlema, et kaua inimesed tegelikult jaksavad riigi poolt määratud suuniseid jälgida. Jah, kuu aega pead kodus kenasti vastu, vahel käid väljas jalutamas või looduses end tuulutamas. Poolteist kuud muutub juba kergelt fustreerivaks ning pole kaugel aeg, kus sa võtad lõdvemalt. Saad ühe pereliikmega kokku, siis lävid juba mõne parima sõbraga ja nii ta läheb.

Elu maal on mõnus. Ei saa salata, et eramajal on omad plussid. Kodus korterikakandina proovin korra päeva jooksul Frediga õues käia.  Maal ilusate ilmadega oleme kordades rohkem väljas, põhimõtteliselt enamuse päevast. Fredi saab ukerdada batuudil, oleme ta väljas reisivoodisse askeldama pannud või pistnud ta hoopiski kõhukotti, et ta näeks paremini maailma avastada. Nii me oleme naabertalu veiste, vasikate, hobuste ja üliarmaste varssadega tutvust teinud, kassi silitanud, kõik vanaisa traktorid üksipulgi üle vaadanud, liblikaid uudistanud, askeldavaid kimalasi jälginud, ojavulinat nautinud, toomingate lehtimist vaadelnud ning koeraga mänginud. Fredi on sellest kõigest nii lummatud olnud.  Ühtlasi on tal juba päris arvestatav helepruun jume näol. Meie väike maakas.

Kõik soovid, mida vaikselt korteris olles mõttes mõlgutasin, et maal teha tahan, on nüüd tegelikult riburadapidi täide viidud. Näiteks üks peamisi asju, millest nii mina kui ka Sohni korteris eladest puudust tunneme on saun. Ma olen täielik leilihunt ning kõva saunataja. Maal olen saanud paari nädala jooksul omajagu saunamõnusid nautida ning veidi ka kümblustünnis külitada. Mida üks hing veel ihata saab? Ning korteris kibelesin samuti meeletult grillima. Suure suuga veel lubasin, et ootan Sohni ära ja teeme koos perega ühe grilliõhtu, kuid võta näpust. Maal oleme paar korda grillinud, kuid mõlemal korral oli nii paganama külm olnud, et sooja saamiseks hüppasin grilli ääres ühelt jalalt teisele. Ootasin pikisilmi, et liha söe peal kiiremini valmis saaks ning tahtsin kibekiirelt pugeda tuppa sooja. Ilmad on pika grilliõhtu jaoks ikka veel liiga heitlikud.

Olen natukene ka uudistel silma peal hoidnud ning ma väga loodan, et sellel nädalal jõutakse mingisugusele otsusele piirangute lõdvendamise osas. Eelkõige loodan, et endine laevaliiklus taastatakse ning Tallinn-Helsingi liin hakkab taas reisijaid sõidutama. Äkki see või järgmine nädal annab veidigi lootust, et Sohni paneb oma kolm asja seal Soomes kokku ja tuleb lõpuks Eesti pikemalt puhkama. Kui alguses oli koju tuleku osas probleemiks see, et ei tea kuna ta uuesti tagasi Soome minna saab, siis nüüd on koju pöördumise puhul üheks mõjuvaks takistuseks töökäte puudus, sest nii mõnedki Sohni töökaaslased on koju tagasi tulnud, kuid töö vajab tegemist.

Aitab küll selleks korraks, varsti uuesti.

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.