Kolmas nädal isolatsioonis on läbitud

Allikas: Pinterest.com

Ma olen Frediga nüüd kolm nädalat kahekesi kodus isolatsioonis passinud. Ma veel jaksan, kuid meeleolu muutused on seinast seina. Üks hetk olen keskmisest närvilisem ja teine hetk jällegi meeletult emotsionaalne, lahistades nutta täiesti tühiste asjade peale. Igatsen Sohni järgi, kuid kui see kõrvale jätta, siis pean tunnistama, et kuidagi kergem on. Võib-olla seetõttu, et olen leppinud uue elukorraldusega. Leppinud teadmisega, et Sohni ei tule koju lähema kuu aja jooksul kindlasti ja mul on lapsega tekkinud teatav päeva plaan või rutiin, mis lihtsustab elu tunduvalt. Ühtlasi olen leppinud teadmisega, et nädalalõppudel pole Sohnit, kes hommikuti lapsega tegeleb, et mina saaksin veidi kauem magada. Selles privileegist ilma jäämine oli nagu jääkülm dušš, kuid nüüd pole hullu midagi.

Küsitud on, et miks Sohni Eesti ära ei tule, Megastar ju sõidab. Sõidab tõesti ja Sohni saab Eesti tulla küll, kui vaid soovib, kuid seljuhul ta Soome riiki enam siseneda ei saa. Kuna taas tööle saab naasta? Keegi ei tea. Niiet töö ja sissetuleku säilimise nimel on ta hetkel seal ja jääb mõneks ajaks sinna. Olgem realistid, viiruse vastu võitlemine võib kesta veel kuid. Tark ei torma nagu öeldakse. Sohni saab vajadusel isapuhkuse ja tavapuhkuse välja võtta, kuid ma nii mäletan eelmise aasta suve, kus kõik aeg ja raha läks kodu rajamisele ja ma muudkui unistasin, et järgmisel suvel me võtame kogu perega laheda roadtripi ette. Sellest ei tule suurt midagi välja, kui me kõik peame koduseinte vahel isolatsioonis olema. Ega ju?

Me lootsime, et Sohni on Soomes sealse eriolukorra lõpuni ehk siis mingi 13. aprillini, kuid seda nüüd pikendati 16. maini. Uut kuupäeva silmas pidades pole me Sohni koju ootamisega poole pealegi jõudnud.

Emotsionaalselt on raske. Näiteks eile lappas Sohni isegi töökuulutusi, et äkki ta saab Eestis mõne tööotsa leida. Tema motivatsioon on täielikult miinuses ja ta mõtleski, et võtab kõik puhkused välja, põrutab kohe Eesti ning kui eriolukord kestab veel pikalt, siis teeb mingisuguseid tööotsi siin. Muidugi see oli vaid mõte ja ma saan aru, et koduigatsus tuleb ühel hetkel ikka peale. Me iga päev arutame teemadel "kuna see suur isolatsioon lõppeb?", "mida kõike me ette võtame kui eriolukord läbi saab?" "kaua Sohni Soomes on?" ja haume eneserahustuseks plaane, kuidas Sohni saab kiiremini koju tulla. 

See mõtlemine, et kellegil on kuskil palju raskem, halvem ja hullem toob mu maa peale tagasi. Aitab kainet mõistust hoida. Mina olen ühe lapsega siin kodus üksi. Kuid ma alati mõtlen, et on naisi, kes on hetkel mitme lapsega üksi, olles neile nii õpetaja, lasteaiaõpetaja, korrapidaja, kokk, koristaja, meelelahutaja, psühholoog, arst samaaegselt ja seda kõike veel oma töö kõrvalt. Üksikvanemate ees ma võtan mütsi maha. Te väärite kogu minu austust, sest see pole kerge roll, mida kanda. Kui mina mõtlen, kuidas kuue kuuse meelt lahutada ja kuidagi hommik õhtusse veeretada, siis on nii palju inimesi, kes on kaotanud töö ning murravad pead, kuidas arved ära maksta, kuidas laenu maksta, et kuskil kuuse all ei peaks omadega lõpetama. 

Appikene, mis mul praegu ka silmad kalkvele ajab-lapsed. Üleeile tegin annetuse Georgile, pisikesele beebile, kes sündis südamerikkega ning vajab operatsiooni, mida saab teha ainult Soomes. Ma ei kujuta ette, mis tunnete virr-varr toimub Georgi vanemate sees, mis valu, mis mure, mis ahastus. Kujutage ette näiteks neid lapsi, kellel oli kooli lõuna ainus korralik soe toit päeva jooksul. Nüüd nad on kodus e-õppel täiesti näljas ju. Ainuüksi sellele mõeldes ma juba nutan. Meie keskel on piisavalt lapsi, kelle jaoks oli kool koht kuhu põgeneda oma vägivaldsetest või alkoholilembelistest vanematest ja nüüd nad peavad õppima selle kodudraama keskel. Paraku pole kõigi jaoks kodu turvaline kindlus. See on nii jube ja ebaõiglane. 

Või näiteks Sohni noorem vend passib sõjaväes, koju ei saa. Ma ei tea, mis kerge klautrofooia tal küll juba peal on, olles seal aia taga kinni. Mida tegin üleeile õhtul mina? Ma ei tea, kust kohast see tuli, aga mina muretsesin ühel hetkel, et tal pole kommi ning me peame talle kindlasti nännipaki saatama. Saate aru? Ma ei saanud seda muret Sohniga jagamata jätta, kuid tema naeris ennast esialgu kindlasti herneks. Lõpuks ta teatas, et pole häda midagi, väikevend saab seal kolm korda päevas süüa, ta ei sure seal nälga. Kommi ja nänni ikka saadame, see on kindel mis kindel. 

Ühesõnaga kõik see eelnev jutt paneb oma elu hindama. Me oleme Sohniga küll üksteisest määramatu aeg eemal, kuid tegelikult oleme me õnnega koos. Sohnil on töö, kus käia. Meil on toit laual, katus pea kohal, arved makstud. Mis peamine, meil on terve laps ning ka mina ja Sohni oleme siiani ilusti tervena püsinud. Pole millegi üle nuriseda. Isolatsiooni neljas nädal võib alata.

Pidage teiegi vastu ja püsige kodus 😉

Adios amigos!


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.