Miks mu silm ei tõmble? Ikkagi viis nädalat isolatsiooni on selja taga

Allikas: Pinterest.com

Seekord viin teid kurssi, kuidas meil elu isolatsioonis kulgeb. Ütleme nii, et pole veel hullumaja akende taga salaja vabu voodikohti üle lugemas käinud. Silmad pole tõmblema hakanud, närvirakke olen minimaalselt kulutanud. Ühesõnaga, hästi läheb. Seda muidugi teataval põhjusel. Nimelt eelmise neljapäeva õhtul tegid Sohni vanemad mulle üllatuse ja tõttasid meie juurde appi. Juba järgmisel päeval pakkisin kõik oma pool elamist kokku ja läksin nende juurde maale. Ma endiselt mõtlesin, et jaksan veel Frediga kodus kahekesi olla, kuid teadmine, et Sohni koju naasmine venib veel vähemalt kuu edasi, pani mu kindlameelsuse tugevalt vankuma.

Sohni vanemate saabumisega saime aru, et Fredi on täpselt sellises vanuses, kus ta hakkab võõrastama. Veel kuu aega minuga koduseinte vahel ilma seltkonna, ilma teiste inimeste lähedal olemiseta saame garanteerida, et üsna pea ta võõrastab kõiki ning poeb kõige ja kõigi eest emme seelikusaba alla peitu. Fredi on alati väga suhtleja ja seltsiv laps olnud. Kõigile naeratanud suu kõrvuni ning me tõemeeli arvasime, et temal seda võõrastamis perioodi ei tulegi. Kes oleks osanud arvata, et tuleb koroona ja kõik pekki keerab? Kuid, kui Fredi nägi üle pika aja Sohni vanemaid oli kisa taevani. Leppimine võttis omajagu aega. 

Hommikul peale ärkamist oli Fredi endine rõõmsameelne ja leppiv laps, kes suurima heameelega end vanaisa sülle mugavalt mõnulema seadis. Kui läksin teda enda kätte võtma, siis ta pööras oma pea ära. Põrandal olles roomas minu asemel samuti vanaisa juurde. Ja teate mida? Mul oli sellest, et ta mind sihikindlalt vältis, ülimalt hea meel. Täielik puhkus. Sohni arvas, et õhtul Fredi valatud krokodillipisarad olid tegelikult rõõmupisarad. Lõpuks ometi tuli keegi teda sellest ahistavast isolatsioonist päästma. Sai üle pika aja jälle näha inimesi, kes temaga müravad, mängivad ning poputavad. Nojah, ma juba viimased poolteist nädalat salamisi kahtlustasin, et põnnil on minust villad. Ma isegi mõistan teda, sest kodus näed ühte ja seda sama malaka välimusega ema, kes vaevleb eriti suure lobapidamatuse all. Ma olen inimesena väga jutukas, kuid nüüd võib selle jutukuse korrutada kümnega. Kellega ma ikka iga kell rääkida saan kui Frediga.

Tegelikult me vaagisime Sohniga pikalt, kas oma poole elamise ja lapsega kellegi juurde vahelduseks sisse seada on just kõige mõistlikum tegu. Või on targem kasvõi hambad ristis Frediga kahekesi kodus edasi kulgeda ning vahelduseks vastvärvitud seinale igal õhtul kraapida linnuke märkimaks taaskord üht edukalt mööda saadetud isolatsioonipäeva. Seda enam, et inimestel palutakse püsida kodus ning taoliselt talitada on ilmselgelt väga oluline. Isegi olen seda üleskutset korduvalt siin teinud. Mäletan, et tegin seda täitsa alguses kui eriolukord alles välja kuulutati ning me arvasime, et Sohni on kuu aega eemal, tühised neli nädalat pole mingi probleem. Nüüd ma tunnistan ausalt, et järgnevat nelja nädalat enam üksi kodus veeta ei taha. Tee või tina, aga ei taha, ei suuda. 

Muidugi on kodus hea, sest kõik on oma käe järgi sätitud, kulged päevast päeva juba väljakujunenud rutiinis, kellegagi arvestama ei pea, ainult lapse ja endaga. Mida ma siin ilustan, kogu mu praegune elu käib ainult lapse ette dikteeritud taktis. Kui ma ise kangelt arvasin, et jaksan Frediga tavapäraselt koduses isolatsioonis edasi elada, siis nüüd juba mõned päevad maal olles, mõistsin, et mu jaks oli tegelikult kohe kohe lõppemas. Võib-olla on maal vaimselt kergem, et mul on siin koguaeg tegevust ning meeletu igatsusetunne koormab vähem pead. Aeg liigub kiiremini.

Sattusin ühel õhtul Deanabanana vlogi vaatama, kus ta teatas, et on heiti saanud ainuüksi sellepärast, et ta käib oma koeraga väljas jalutamas. Uskumatu, eks? Ja mina rändan lapsega maale. Ma ei teagi nüüd, kas see, et ma Frediga metsade vahel nüüd istun on ohtlikum, kui see, et pidin Frediga koos poes suuremaid sisseoste tegemas käima, sest mul polnud last mitte kuhugi panna. Kui oleksin hetkel samuti koju jäänud, siis uus poekülastus oli juba hädavajalik ning taaskord oleksin seda teinud koos lapsega. Kuidas teisiti? Värsket kraami ei saa kuu aega ette varuda, tihti on Fredilegi nipet-näpet asju vaja hankida ning pole tõesti väga saanud niimoodi, et suudaksin poe külastust täielikult vältida. Pood ongi ainus koht, kus meil nakatumisoht on olnud kõige suurem ja tõenäolisem, sest mujal pole me käinud ja teiste inimestega oleme viimased kuu aega lävinud ainult läbi videokõnede. Maal saan vähemalt vajadusel üksi poes käia või käib majapidamisest keegi teine või kolmas vajalikku toidukraami hankimas. Ühesõnaga Sohni arvas, et lõpuks on meil maal ohutum, lõbusam ja kergem. Boonusena saame Frediga veidi vaheldust.

Tegelikult ma ei kahetse üldse, et maale tulin. Parimat ajastust selleks annab otsida, sest mulle tundub, et Fredil hakkab tulema tema esimene hammas. Öösiti ta ripub koguaeg ainult tissi otsas. Kui ma kuidagi proovingi luti abiga end tema haardest vabastada, siis on kisa taevani. Ainult tissi otsas on ta vait, lutiga ei lepi grammivõrdki. Päeval on ta hakanud oma alahuult närima. Ta kuidagi nühib sellega oma alumist iget, mida ta varem pole teinud. Põnn on keskmisest kapriissem, jonnib rohkem. No ja süles meeldiks talle olla üle kõige. Selle viimase osas ma olen veel kahe vahel, et äkki on ta veidi ära poputatud, sest kodus üksi toimetades võtsin teda tihti suurema kräunumise peale sülle, et ma saaksin oma toimetused kuidagigi lõpuni teha. Pealegi on ta laps, kes vajab rohkem lähedust. See võib täitsa vabalt olla valehäire, sest ma juba viimased kolm või neli kuud vabandan kõiki tema suuremaid jonnihooge, lähedusevajadust või kehva ööund hammaste tulekuga, kuid endiselt on ta üdini hambutu. Skoor hammaste koha pealt on lihtsalt üks suur ümmargune null. Kolm ööd täielikult ära hekseldatud unega, peamiselt ühel küljel mingisuguses sundasendis maganuna oleksin ma hingepõhjani solvunud, kui see hammas kuskilt igeme vahelt lähiajal välja ei piilu. Elame näeme.

Mis puutub Sohnisse, siis Sohnil läheb hästi. Ma vähemalt arvan nii. Pole vist rabavalt üllatav uudis, et tal on suur koduigatsus ning kopp täiega ees, kuid ta peab kuidagi vastu. Ütleme nii, et tema motivatsioon Soomes olla on nagu ameerika mäed, mis tõuseb palgapäeval kõrgele ning iga nädalaga laskub aina enam alla poole. Meid lohutabki kõige enam see, et kui ta lõpuks koju naaseb, on tal pikem puhkus. Samas on juba näha, et ta on liiga pikalt järjest tööl olnud, sest tal juhtus esimene väike tööõnnestus, kus ta vigastas oma kätt. Õnneks ei vajanud see haav õmblust ehk siis õnnelik õnnetus, kuid muretsema paneb ikkagi. Ma jäin just mõtlema, et deeaam, kui tal oleks õmmeldud, siis ta oleks saanud ju koju tulla. Kas pole nii? Kes see õmmeldud käega ikka tööd teeb? Mina minu erilised naljad. Ei hakka kurja kaela kutsuma. Loodetavasti tuleb ta mais koju, aga eks näis. Ei taha lootusi kõrgele kruvida.

Kuidas teie isolatsioonis veel vastu peate? Ka olete samuti isolatsiooni ajal oma tugivõrgustiku, sõprade, tuttavate abi kasutanud?

Tsauki-bläuki

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.