#püsikodus PLIIIIIIIS

Sohni on täielikult pere inimene, minu inimene, Fredi inimene. Eestis olles pühendab ta päris palju oma aega kodu remontimisele, kuid teeb nii palju kui võimalik seda koos Frediga. Küll on põnn tal kõhukotis olnud, kui töö seda võimaldab või võtab enda juurde beebikiiguga. Keldris köögimööblit meisterdades võttis ta Fredi korraks isegi turvahälliga alla kaasa. See, et ta lapse kasvõi korrakski üle võtab, on tegelikult meeletult suur abi. Perekondlik traditsioon on Fredit koos vannitada, kuid kui minul on palju toimetamist, siis Sohni teeb seda ise. Mis ta nüüd Soomes on jutti olnud? Kas äkki poolteist nädalat? Tundub nagu kolm kuud. Igatsus poeb juba hinge.

Teate milline näeb välja meie argipäev? Selline, et mina muudkui filmin Fredit, et jäädvustada Sohni jaoks, nii palju kui võimalik, põnni arengulisi edusamme. Poole aastased üllatavad sind iga päev uue oskusega, uue häälega, uue näoilmega. Mõni päev tagasi läks ta esimest korda istuma. Sohni seda oma silmaga ei näinud. Paar päeva tagasi liikus Fredi tagurpidi käigul ehk tegi oma kolm puhast tõuget kätega ja läbis tema kohta muljetavaldava vahemaa. Sohni seda ei näinud. See käis nii kähku, et ma ei jõudnud telefonigi näppu haarata. Fredi pöörab ennast kõhuli olles minu poole, kui ma teda köögis toimetades hüüan. Olen näinud, et suudab juba ringiratast liikuta, mis taaskord on uus oskus, mida ta on päevi harjutanud. Te juba kindlasti teate, mis lause järgmine on.....Täpselt nii, Sohni pole seda oma silmaga veel näinud. Ühel õhtul Sohni kirjutas mulle, et ta jääb ikka nii paljust ilma. Paraku jääb, kuid proovin seda filmimise näol leevendada nii palju kui ma suudan.

Ja siis ma avan õhtul Facebooki ning näen, kuidas Stroomi rannas kihab vilgas elu, kuidas järsku on rabades matkarajad ülerahvastatud, mänguväljakutel veedavad lapsed aega, noored kogunevad kaubanduskeskustes, ehituspoe parklad on autodest pungil. Poed teevad ahvatlevaid kampaaniaid, et kuidagigi raha teenida, kuid hea sooduspakkumine ajab inimesed hullunult poodi tõttama. Vihastun nii, mis kole. Miks me ei saa end kokku võtta? Eriolukord pole võrdne riigipühadega või töölt vaba päevaga. Kodu on justkui meie pühamu, kuid mitte kuidagi inimesed seal ei püsi. Koduseinad muutuvad ahistavaks? Minul ka muutuvad, aga ikka näed kükitan oma korteris. Käime Frediga päeva jooksul korra või paar jalutamas, tihti võtame ette marsruudi, kus inimesi pole. Vahel satub üksik hingeline vastu tulema, kuid hoian temaga pikivahet. Riik ei kehtesta niisama eriolukorda. Kuidas mõned sellest aru ei saa, et tegelikult on asi tõsine ja eile saime oma koroonastatistikasse ühe surma. Kas see paneb rohkem pingutama enda, oma lähedaste, oma kaasmaalaste tervist hoidma? Või on üks surmajuhtum ikka veel liiga väike tulemus, sest gripp on rohkem inimesi saatnud parematele jahimaadele?

Ma ootan ja loodan, et see koroonaviirus lõpuks ometi ära kaoks, et Sohni saaks tagasi koju naasta. Saab Fredi juurde tulla, meie pere elust taas osa võtta. Olla meie jaoks jälle olemas, kuid seda juba füüsilisel kujul mitte väike näoke kuskil telefoniekraanil. Nautida jälle, kuidas Fredi oma pisikeste sõrmedega tema habet sasib. Võtta ta jälle kaissu, sest Fredi poeb võimalusel alati just Sohni kaissu magama. Mida kiiremini inimesed hakkavad seda asja üks kord tõsiselt võtma seda kiiremini see juhtub.

Eile oli mul täielik meeleolu langus. Mõni päev pakatan energiast ja siis on need päevad, kus ma lihtsalt mõtlen, et palun, kas keegi saab Fredi võtta, ainult korraks, kasvõi kümneks minutiks. Ma olen lapsega üksi, kellegile külla minna ma ikkagi ei julge ja seda Fredi, enda ja teiste tervist silmas pidades. Eelmisel nädalal, kui selgus tõsiasi, et võin lapsega pikaks ajaks kahekesi jääda, helistasin Sohni emale ja palusin tal ühel nädalavahetusel tulla mulle appi. Piisab isegi ühest päevast, kuid võta näpust, ta on nohune. Peale Kuuuurijas ühe koroonaviirusesse nakatunud mehe haiguslugu kuuldes  ei julge enam mitte kedagi koduuksest sissegi lasta. Esiteks ei saa mina endale haigestumist lubada, teiseks, ma tõesti ei soovi, et pisike Fredi selle endale kuskilt külge saaks.  

Ma ei kurda, sest juba algusest peale tean, et peame ise hakkama saama. Saangi hakkama, naudin igat hetke, mida saan oma lapsega koos veeta, kuid kõik päevad pole vennad. Tunneme Sohnist puudust. Ühtlasi vajan ning igatsen aeg-ajalt tema abikätt. Näiteks esmaspäeval oli Fredi umbes kolm tundi täiesti jonnine ja soovis ainult süles olla. Ta oli just ärganud, kõhu söötsin täis, mähkme vahetasin ära, voldid, kaenlaalused ja kõrvatagused vaatasin üle. Isegi uurisin ja puurisin tema suus ringi, ei tundunud nagu hambad lõikuksid või ige oleks paistes olnud. Siiani, ei tea, mis tal viga oli. Kolm tundi paneb ka tugevama inimese silma tõmblema. Kuigi Fredi on väga rõõmsameelne laps ning üldjuhul ta naerab rohkem kui nutab, siis ka temal on omad halvemad päevad. Vahel isegi mõtlen, et äkki on temal minust lihtsalt siiber. Kõike võib olla.

Ma olin jõudmas punkti, kus tahtsin lihtsalt välisuksest välja joosta, natuke vaikust kuulda, võib-olla korraks jalgadega trampida ja siis tagasi tuppa minna.  Soovisin anda Fredi korrakski kellegile üle. Ühe korra suutis Sohni Fredi videokõne vahendusel kiiresti maha rahustada. Aitäh sulle, üllas nutimaailm! Eile saabus jälle korraks mind külastama tunne, et enam ei jaksa. Enam ei taha. Kõik, minu mõõt on täis. Ma ei saa seda mitte millegi muu süüks panna kui väsimuse. Tavaliselt teen päeval koos Frediga ühe uinaku, mis aitab mul normaalne, rahulik ja rõõmus inimene ning ema olla. Viimased päevad on Fredi teinud lühemaid uinakuid või on hoopiski nii, et lõpuks kui ma saan ta magama olen ise näljast nõrkemas. Vaaritan endale kiiresti mõne vahepala ja aeg on ootamatult jõudnud sinnamaani, et Fredi on juba üleval.

Muidugi proovib Sohni nii palju kui võimalik toeks olla, kuid see pole sama, kui ta siin koos meiega kodus oleks. Ta annab endast parima. Saan ka aru, et tema on perekonnapea ja kohustatud hoolitsema pere rahalise poole eest. Näen, et temalgi on vaimselt fustreeriv meist pikalt eemal olla. Raske, et  jääb ilma kordumatutest hetkedest. Me iga päev spekuleerime kuna saabub see õnnis päev ja Sohni saab Eesti tulla. Kas Sohni peab 13. aprillini Soomes olema, kas eriolukorda Soomes võidakse veel pikendada? Üle kõige ma vihkan teadmatust. Ausalt, püsige kodus, et see koroona üks kord ometi oma kohvrid pakiks ja kuradile läheks.

Ühesõnaga, tahan seda öelda, et meil on kopp igatahes ees.