Meie kibemagus elu

Allikas: Pinterest.com

Täna 16.45 saab meie Fredi poole aastaseks põnniks. Meie esiklaps ja taaskord küsin endalt seda traditsioonilist küsimust. Kuhu see aeg küll kaob? Olen tihti mõtteis mõlgutanud, et see lapsevanema elu on üks kibemagus elu. Magus seetõttu, et laps paneb sind tundma tundeid, mida sa varem pole tundnud. Sellist armastust ja hoolivust, mida sa ei saa tunda ühegi mehe või naise, ühegi õe või venna, ühegi sugulase, sõbra, ema või isa vastu, ainult oma lapse vastu. Seda on raske sõnadesse panna. Seda polegi võimalik teha. Selleks, et seda täielikult mõista, tuleb seda tunda. 

Frediga olen ma aru saanud, et üks väike lapse naer suudab seljatada magamata ööst tingitud väsimuse. See siiras rõõm, mida sa tunned, kui ta keerab esimest korda seljalt kõhule või kui ta läheb esimest korda istuma, peatab kasvõi sekundiks aja, peatab kogu sinu maailma ja sa viibid just selles hetkes, naudid selle igat murdsekundit. Inimesed on alati unistanud, et kell jääks ühel hetkel seisma, ei tiksuks armutuid tunde ja aastaid edasi või selleks, et argimurede eest põgeneda. Lapsega ta jääbki vahepeal korraks seisma. Iseasi on, kas sina oskad seda märgata ja väärtustada.

Hetkest, kui su laps sünnib muutud sa tema suurimaks fänniks, kes hüppab rõõmuhõiskeid karjudes ja käsi plaksutades püsti iga kord, kui ta lööb taaskord ühe värava oma arengus. Teete hääletult tema voodi kõrval kätemerd iga kord, kui ta sõrmenipsu peale ööunne jääb. Sa oled tema suurim ergutaja, kaasaelaja ja lohutaja igas tema luhtunud katses. Sa oled tema KÕIK ja tema on sinu KÕIK.

Rasedana tihti kartsin, et ma ei saa hakkama, põrun emana läbi, kuid tegelikult kasvame me koos oma lastega. Lapsed õpetavad meid rõõmu tundma väikestest asjadest. Lapsed õpetavad, et elu ei tohi alati liiga tõsiselt võtta ja vahel on hea jätta see täiskasvanute argipäev kus see ja teine, lasta ennast lõdvaks ja teha laste vempe. Kõik käib kuidagi nii loomulikult. Muidugi ma teen lapsevanemana juba praegu vigu, kuid inimene ei arene, kui ta neid ei tee.

Peale Fredi sündi nutsin ma tihti, kui ta minu kaissu magama jäi. Hingasin sisse tema oivalist beebilõhna, sasisin ninaga tema udupeeneid beebijuukseid, silitasin ta pisikesi sõrmi ja mõtlesin, et miks maailm on nii ebaõiglane. Miks kõikidele lastele ei anta võimalust tunda seda siirast, ehedat ema-isa armastust ja hoolt? Käisin korduvalt Sohnile nagu uni peale, et võiksime kunagi kasvõi ühe lapse lapsendada. Tegelikult oleksin tahtnud kogu maailma puudust kannatavad lapsed oma sooja embusesse haarata, öelda neile, et siin on teil lõpuks ometi hea ja turvaline. Kuid seda paraku ma teha ei saa. Olete ehk kuulnud, et lapsed valivad ise oma vanemad. Müstiline, kas pole? Ühe teooria kohaselt arvatakse, et lapsed valivad just sellised vanemad, nagu tema eelmises elus oma lapsele oli. Kas seda uskuda või mitte, jäägu igaühe enda otsustada. Selle teooria kohaselt kõik pedofiilid hoidke oma piip ja prillid, sest karma saab teid kätte ja järgmises elus olete teie hoopis ohvrid. Ma ei tahtnud sõnaga "pedofiil" oma mõttelõnga risustada, kuid ma pidin selle südamelt ära kirjutama.

Lapsevanemaks olemine on täiskohaga töö. Töö, millele annab kibeda meki pidev muretsemine. Siin ei ole vahet, kas laps on vastsündinu, kuue aastane koolieelik, puberteedi ikka jõudnud nooruk või keskkeale lähenev iseseisev inimene. Sa muretsed ikkagi, lihtsalt mured on erinevad. Kui sinu laps on haige, oled sina murest mitu korda haigem. Kui lapsel on valus, siis sinul on murest mitu korda valusam.

Eelnevad mured tunduvad uute kõrval alati väiksemana. Näiteks mäletan siiani Fredi esimest valu, mida haudunud pepu talle tegi. Ta oli peale suurt kisamist mu sülle lõpuks magama jäänud, kuid mina muudkui nutsin paludes temalt andeks. Ütlesin, et ta ema on igavene isekas siga, kes sõi magushaput kana mõtlemata, et see happeline toit võib kuidagi teda mõjutada. Ma elasin seda nii raskelt üle.  Nüüdseks on punane pepu, haudunud kintsuvolt või kaenlaalune nii tavaline, sest Fredi on kasvanud ja sellega on juurde tulnud trobikond uusi ohte, suuremaid muresid. Punetavale kohale paneme aga kreemi või talki peale ning asi ants. Elu läheb edasi.

Ajaga kasvab sul paksem nahk, oskad emotsioone rohkem vaos hoida, kuid isegi kui sa oma tundeid laste ja kaaslase ees välja ei näita, seesmiselt sa kannatad ikkagi. Mõni nädal tagasi kukkus Fredi unesegasena meie voodist maha. Kordasin enda peas, et olen aasta ema ikka küll. Võtsin oma nutva lapse sülle, kes lasi veel paar pisarat ja järgmisel hetkel juba naeris. See läks hästi, sest ma ei nutnud koos temaga kordagi, kuid ma tunnen siiani meeletuid süümepiinu. 

Kui Fredi sündis, siis mu sõbranna ütles mulle, et nüüd on sul mees, kes sind mitte kunagi ei jäta. Tahaks seda loota, kuid tegelikult on asi hoopiski vastupidi. Teate, oma armsama saad sa maha jätta, kui kasvate lahku, kui armastus saab lihtsalt ühel hetkel otsa. Oma sõbrad ja tuttavad saad sa alati tee äärde maha panna, kui sa arvad, et nad pigem mürgitavad kui positiivselt vürtsitavad su elu, kui nad kasutavad sind ära, muutuvad kadedaks või ei toeta sinu otsuseid ja ettevõtmisi. Sa lihtsalt sõidad edasi. Oma sugulastega sa ei pea suhtlema, kui ei näe selleks vajadust. Sa suudad isegi distantseeruda oma õdedest või vendadest. Sina elad ikka oma elu edasi ka ilma nendeta, kuid ühes olen ma kindel, et oma last ei suudaks ma iial jätta. Me mõlemad Sohniga ei kujutaks elu ette ilma temata, ilma Fredita. 

Palju õnne, kallis Fredi, meie parim sõber ja naerusuiseim seltsiline. Aitäh, et sa just meid välja valisid 😊.