Täna aknast vaadates tundus mõnus kevadine ilm ehk ideaalne aeg kiiresti Frediga ennast välja ajada ja D-vitamiini ammutama minna. Tundus lihtsalt hea mõte varakult lapsega jalust ära minna, et Sohni saaks rahulikult laelaudu paigaldada. Just, te lugesite õigesti, tõime reedel koju viimased vajaminevad laelauad. Ma nüüd ei tea, kuna Fredi toa lagi tehtud saab, kuid vähemalt on materjal koju varutud. Juhul kui Tallinki laevad enam suure koroonaviiruse paanika tõttu Soome vahet ei sõida, siis on Sohnil kodus tegevust küll. Kuigi ma ei usu, et asjad nii hulluks lähevad. Või siiski, sest IT´S CORONA TIME!
Koroonaviiruse ümber käiv sigin-sagin aga ka varumise teema jõudsid lõpuks meie koduseinte vahel. Mõned on endiselt arvamusel, et paaniline varumine on täielik idiootsus. Kogu see koroonaviirus on massimeedia poolt üles puhutud. Asi pole nii tõsine. Seda viimast mõtlesin minagi kuni selle nädala neljapäevani.
Varumine kriisiolukorraks pole tegelikult mitte mingisugune uudne asi, sest juba kevadel potsatas Siseministeeriumi poolt vastav teavituskiri minu e-maili postkasti. Mäletan seda nagu see oleks juhtunud alles eile, sest ma sain selle kirja just taolisel päeval, kus ma hommikul suundusin endale kööki kohvi valmistama, kuid mind ei äratanud unest hingematvalt hea kohviaroom vaid tõdemus, et meie kraanist ei tule veetilkagi. Umbes pool päeva hiljem, pärast mitme kortermaja elanikuga rääkimist ja pärast mitut telefonikõnet veeettevõttesse, selgus, et pumbajaamas tekkis ootamatu rike. Ja siis koitis, kuidas korteris elades sa sõltud väga palju nendest tänapäeval elementaarseteks muutunud teenustest, nagu seda on vesi ja elekter. Lõpuks kui oli selgunud põhjus ning seegi, et keegi ei tea kuna see vesi taas meie kraanist jookseb, nägin seda Siseministeeriumi kirja. Ausalt, parimat aega selleks annab otsida. See oli ka esimene kord, kui kriisiolukorraks valmistumise vajalikkus Sohniga jutuks tuli, kuid paraku jutuks see jäigi kuna argielu haarasid kogu meie tähelepanu. Ja noh, vesi tuli ka samal päeval tagasi.
Varumine kriisiolukorraks pole tegelikult mitte mingisugune uudne asi, sest juba kevadel potsatas Siseministeeriumi poolt vastav teavituskiri minu e-maili postkasti. Mäletan seda nagu see oleks juhtunud alles eile, sest ma sain selle kirja just taolisel päeval, kus ma hommikul suundusin endale kööki kohvi valmistama, kuid mind ei äratanud unest hingematvalt hea kohviaroom vaid tõdemus, et meie kraanist ei tule veetilkagi. Umbes pool päeva hiljem, pärast mitme kortermaja elanikuga rääkimist ja pärast mitut telefonikõnet veeettevõttesse, selgus, et pumbajaamas tekkis ootamatu rike. Ja siis koitis, kuidas korteris elades sa sõltud väga palju nendest tänapäeval elementaarseteks muutunud teenustest, nagu seda on vesi ja elekter. Lõpuks kui oli selgunud põhjus ning seegi, et keegi ei tea kuna see vesi taas meie kraanist jookseb, nägin seda Siseministeeriumi kirja. Ausalt, parimat aega selleks annab otsida. See oli ka esimene kord, kui kriisiolukorraks valmistumise vajalikkus Sohniga jutuks tuli, kuid paraku jutuks see jäigi kuna argielu haarasid kogu meie tähelepanu. Ja noh, vesi tuli ka samal päeval tagasi.
Ja siis tuli koroonaviirus. Alguses ma uudiseid ei jälginud, sest meil on olnud linnugripp, mis kadus sama kiiresti kui tuli. Meil on olnud seagripp, mille vastu osteti massiliselt vaktsiine, kuid jällegi kadus seegi nagu tina tuhka üsna märgilise kiirusega. Mõtlesin, et koroonaviirusega on sama seis. Sohni see-eest hoidis ennast kogu toimuvaga väga kursis, sest tema reisib pidevalt Soome vahet ning temal oli seetõttu tõsine mure, et äkki veab midagi veel koju.
Esimene märk, et asi on hull oli siis, kui nägin videosid, kuidas inimesed WC-paberit hunnikutes kokku ostavad. Leidsin ennast mõtisklemas, et kuidas sitapaber sind küll elus hoiab? Sain aru, et inimesed on paanikas, kuid elasin oma tavalist elu edasi. Vahepeal laadisin alla äppi "OLE VALMIS!", sest kriisiks valmistumine tuli paar nädalat tagasi taaskord jutuks ning otsustasin varakult vaadata, mis meil kodus juba olemas on ning mida on vaja juurde soetada selleks, et olla suureks hädaolukorraks natukenegi ettevalmistunud. Seis oli peale inventuuri väga kehv.
Ka WC-paberiga polnud olukord just kiita, kuid jäin täiesti rahulikuks kuna lapsepõlvest meenus, et sõrmede vahel pehmemaks muditud ajalehejupp ajab kehval ajal asja ära küll. Kallid lugejad, ma arvan, et leidsin vastuse oma küsimusele. Otsisin, mis ma otsisin, kuid meie elamises pole ajalehejuppigi. Me oleme vahepeal digilehtedele üle läinud, kas pole? Sellepärast, siis need poeletid heast pehmest paberist tühjaks on ostetudki. Või ma eksin?😏
Esimene märk, et asi on hull oli siis, kui nägin videosid, kuidas inimesed WC-paberit hunnikutes kokku ostavad. Leidsin ennast mõtisklemas, et kuidas sitapaber sind küll elus hoiab? Sain aru, et inimesed on paanikas, kuid elasin oma tavalist elu edasi. Vahepeal laadisin alla äppi "OLE VALMIS!", sest kriisiks valmistumine tuli paar nädalat tagasi taaskord jutuks ning otsustasin varakult vaadata, mis meil kodus juba olemas on ning mida on vaja juurde soetada selleks, et olla suureks hädaolukorraks natukenegi ettevalmistunud. Seis oli peale inventuuri väga kehv.
Ka WC-paberiga polnud olukord just kiita, kuid jäin täiesti rahulikuks kuna lapsepõlvest meenus, et sõrmede vahel pehmemaks muditud ajalehejupp ajab kehval ajal asja ära küll. Kallid lugejad, ma arvan, et leidsin vastuse oma küsimusele. Otsisin, mis ma otsisin, kuid meie elamises pole ajalehejuppigi. Me oleme vahepeal digilehtedele üle läinud, kas pole? Sellepärast, siis need poeletid heast pehmest paberist tühjaks on ostetudki. Või ma eksin?😏
Häire number kaks tuli neljapäeval, kui helistas Sohni ema ja vennanaine. Kujutage nüüd ette Sohni reaktsiooni, kui ta koduuksest sisenedes kuulis kanakarja paaniliselt kaagutamas. Ütlen etteruttavalt ära, et Sohni väga sõna ei saanud. Ma teisiti ei oska seda situatsiooni teile kirjeldada. Sada sõna sekundis. Üleüldine naiste paanika oli võimust võtnud, kuid sõnavadin lõppes sama kiiresti kui see algas. Sai tehtud otsus, et tuleb kohe poodi suuremat sisseostu tegema minna. Parem karta kui kahetseda ja oma pere kaitsmiseks tundsin selle vajalikkust. Nüüd on süda rahul, sest ma mõtlesin, et juhul kui Sohni peab siiski täna Soome minema, aga olukord muutub viiruse pärast veelgi hullemaks ja ta ei saa näiteks mitte kuidagi Eesti tagasi, on meil Frediga kõik hädavajalik kodus ikkagi olemas. Seda enam, et Fredi on viimasel ajal autosõidu osas väga protesteeriv ning ainuüksi mõte temaga kahekesi pikema teekonna ettevõtmisest paneb mul külmavärinad üle selja jooksma.
Olen näinud postitusi, kus selle ostuhulluse üle nalja visatakse. Mõned päevad tagasi naersin minagi, aga nüüd pole enam väga naljakas, sest ma tõesti oma teadliku elu jooksul ei mäleta siin riigis ühtki eriolukorda. Nüüd aga poeb hirm vaikselt naha vahele, sest teadmatus on kõige hullem. Meil on eelkõige suur hirm Fredi pärast. Ma tean, et lapsed pidi selle kergelt läbi põdema, kuid minu süda tilkus verd juba siis, kui tal oli tühipaljas nohu, mis veel mingisugusest tundmatust viirusest rääkida. Proovime nii palju kui võimalik kodus püsida.
Sohni arutles, et uudistes on palju spekuleeritud nagu koroonaviirus oleks tegelikult Hiina bioloogiline relv rahvastiku arvu vähendamiseks. Kas on või ei ole? Kes seda teab. See selleks. Üks asi on veelgi olulisem, mida kogu see möll koroonaviiruse ümber mulle meelde tuletas. Inimesed mõtlevad, et nad on kõikvõimsad lausa võitmatud, kuid tegelikult me oleme sama õrn ja kergesti haavatav liik nagu iga teine ookeanis hulpiv plankton. Me ei saa ikkagi looduse vastu, rääkimata viirustest ja ohtlikest bakteritest, mis võivad meie eksistensi siin planeedil korralikult proovile panna.
Olen näinud postitusi, kus selle ostuhulluse üle nalja visatakse. Mõned päevad tagasi naersin minagi, aga nüüd pole enam väga naljakas, sest ma tõesti oma teadliku elu jooksul ei mäleta siin riigis ühtki eriolukorda. Nüüd aga poeb hirm vaikselt naha vahele, sest teadmatus on kõige hullem. Meil on eelkõige suur hirm Fredi pärast. Ma tean, et lapsed pidi selle kergelt läbi põdema, kuid minu süda tilkus verd juba siis, kui tal oli tühipaljas nohu, mis veel mingisugusest tundmatust viirusest rääkida. Proovime nii palju kui võimalik kodus püsida.
Sohni arutles, et uudistes on palju spekuleeritud nagu koroonaviirus oleks tegelikult Hiina bioloogiline relv rahvastiku arvu vähendamiseks. Kas on või ei ole? Kes seda teab. See selleks. Üks asi on veelgi olulisem, mida kogu see möll koroonaviiruse ümber mulle meelde tuletas. Inimesed mõtlevad, et nad on kõikvõimsad lausa võitmatud, kuid tegelikult me oleme sama õrn ja kergesti haavatav liik nagu iga teine ookeanis hulpiv plankton. Me ei saa ikkagi looduse vastu, rääkimata viirustest ja ohtlikest bakteritest, mis võivad meie eksistensi siin planeedil korralikult proovile panna.
Ja nüüd on meil üldse aktuaalne Sohni Soome minemine, sest talle just saadeti teade, et Soome riiki sisenedes on soovitatav olla 2 nädalat karantiinis. Nüüd jääb järgi vaid oodata kuna see soovituslik pool muutub kohustuslikuks. Jällegi, kui nad sealt tagasi Eesti tulevad on tõenäoline, et peavad seljuhul 2 nädalat kodus karantiinis olema. Tuleb elada päev korraga. Mis päev, tundub, et tund korraga.
Kas olete samuti varuma hakanud või pigem arvate, et paanikaks pole põhjust?
Kas olete samuti varuma hakanud või pigem arvate, et paanikaks pole põhjust?
Kommentaarid
Postita kommentaar