 |
| Pilt: Alexandra Koch Pixabay.com |
Proovisin Fredit juba tund aega magama panna. No tee või tina, kutt puikleb vastu. Olen litsutud voodi kõige kaugemasse nurka kükitama, et noorhärra saaks segamatult veereda mööda voodit ringi nagu teerull. Kõik hea une puder ja rinnapiim, mida ta aeg-ajalt ahnelt juurde käib nulimas, on mööda voodit kenasti portsukeste viisi välja oksendatud. Jumal, kuidas ma ei viitsi hakata voodilina vahetama, üldse kohe ei viitsi. Öeldakse, et lastel tuleb lasta omaette ka tegutseda, ma nüüd lasengi. Minu palgaks sellise hetkelise pohhuismi eest on varsti ennast magama nuttev laps, kuid ma lihtsalt pidin hetkeks millegi muuga tegelema, et ärkvel püsida ja võimalikult rahulikuks jääda.
Kogu see koroonaviiruse asi pole tegelikult minu elu väga muutnud, sest ma olen niikuinii lapsega kodune. Täna selgus, et üks muudatus meie pere tavarütmi siiski tuleb. Nimelt Sohni läks eile Soome, kuid täna kuulutas Soomegi välja eriolukorra. Homsest suletakse riigipiirid, kuid kahjuks Sohni ei tule täna ega ka homme koju, sest seljuhul peab ta kaks nädalat siin karantiinis olema ning Soome tagasi suundudes seda sama tegema seal ehk nokk kinni, saba lahti olukord. Tema arvas, et kõige õigem on tal hetkel Soome jääda, sest nende tööobjekt on veel lahti ja targem on tööd rabada nii kuidas saab, sest tulevikku ei suuda hetkel keegi ette ennustada. Samuti ei kujuta keegi sedagi ette, kui kaua Sohni saab nõnda tööl käia, sest nii mõnedki peatöövõtjad on oma ehitusobjektid sulgenud.
Kahjuks on nii, et arveid kuhugi sahvripõhja paremaid aegu ootama ei panda, need vajavad ikka maksmist. Veab neil, kes saavad oma tavapärast tööd kodukontoris edasi teha ning sissetulekute osas midagi ei muutu. Kui silmas pidada maksukoormust, siis meie olukord pole õnneks hull ning suurte laenude ja järelmaksude all ei ägise. Ainukesed kohustuslikud maksed on kommunaalid, auto, telefoniarved ja Internet. Juhul kui Sohni oleks ikkagi otsustanud koju tulla, siis kokkuhoidlikult majandades oleksime paar kuud kohe kindlasti hakkama saanud, isegi kauem. Samas, mis siin ikka põdeda, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kindlasti ei ole taoline olukord igavene, ühel heal päeval kõik läheb vanadesse rööbastesse tagasi.
Alles eelmisel nädalal valisin välja diivanit, kuid ausalt öeldes ühtegi suuremat ostu lähiajal teha ei julge. Isegi laelaudade osas olime korraks kahe vahel, et kas nende soetamiseks on just kõige parem aeg. Muidugi nüüd, kui kõik laed said Sohnil pühapäeva õhtupoolikuks tehtud, ei kahetse seda väljaminekut grammi võrdki, kuid sellega me esialgu piirdumegi ja ühtki lisakulutust kodu jaoks ei tee. Selge on see, et koroonaviirus paneb majandusele ikka paraja põntsu. Asja positiivne külg on aga see, et suure tõenäosusega üheksa kuu pärast purustab sündide arv kõik senised Eesti rekordid.
Selline on meie hetkeseis. Fredi jäi ka vahepeal magama kusjuures ilma nututa. Selle eest tegin talle pika pika pai. See-eest minu uni on täiesti läinud. Ma hetkel genereerin endale mõjuvat põhjust, et süümepiinadeta krõpsu, jäätist ja alkoholivaba õlut näost sisse ajada. Mis te arvate, kas see, et Sohni määramatuks ajaks Soome jääb on piisavalt hea põhjus suureks lohutussöögi orgiaks?
Adios amigos!
Kommentaarid
Postita kommentaar