Sohni hakkas ise kööki meisterdama

Ütleme ausalt, et see esikus liistude paigaldamine on viimastel nädalatel veidi tahaplaanile jäänud. Hakkasin juba mõtlema, et kuhu see aeg ja aur meil läinud on, aga külalisi on käinud, ise oleme muude asjadega tegelenud. No ja see köök on lõviosa võtnud. Eelmise aasta jaanuarist kuni augusti kuuni välja oleme Sohniga köögi pärast tosinkond vaidlust maha pidanud. Mina ikka soovisin seda tellida, kuid Sohni on juba algusest peale mõlgutanud mõtteid seda ise meisterdama hakata.

Toon välja mõned punktid, miks mina olen sellele projektile sõrgu vastu ajanud ja Sohni on proovinud minu meelt muuta.

Minu vastuargumendid köögi ise meisterdamise osas:

➤ kordades suurem kodutöö. Kappide keskmised sügavused, kõrgused, töötasapinnad jne. Järsku jääb midagi olulist selle projekteerimisel kahe silma vahele- perfektsionisti õudusunenägu;

➤ aeg, mis Sohni puhul on limiteeritud faktor, sest nädalavahetused mööduvad linnutiivul. Minu ja Fredi jaoks on tema poolne tähelepanu mõneks ajaks täielikus defitsiidis;

➤ minu arvates täispuidust köögimööbel sobib pigem eramajja kui korterisse (see oli kohe esimene argument, mis eelmisel talvel pähe turgatas, kuid Sohnit paraku täiesti külmaks jättis);

➤ pole hetkel vaba ruumi, kus Sohni seda kööki valmistada saab ehk peab seda meie keldris põlve otsas kuidagi tegema, mis omakorda tähendab suuremat ajakulu; 

➤ kuidas viimistleda köögi pindasid nii, et see oleks veekindel, et iga täke, kriips või kraaps kohe näha ei jää? Ühtlasi on minu jaoks oluline, et köögipindasid, kappe ja sahtleid oleks mugav ja kerge puhastada;

➤ kuna mina veedan kõige enam aega köögis, siis minu sõna peab kõiges peale jääma (selline isekas olengi 😂);
➤köögi etappidena tegemine eeldab seda, et see on omajagu aega poolik, mis tähendab, et saab veel küllalt kastide põhjast vajalikke köögitarvikuid otsida (samas seda on varsti juba aasta aega tehtud kah, suhteliselt harjunud, kuid alguses ma ei isegi ei kujutanud ette nii pikka ajaperioodi kastidekuhja otsas. Ühel hetkel tekib resistentsus 🙈).

Sohni pooltargumendid köögi ise tegemise osas:

➤ ise tehes saab kööki valmistada etappidena ja seeläbi ka rahalist väljaminekut jagada;

➤ saepuruplaadist valmistatud köögi eest ei raatsi kohe üldse raha välja käia;

➤ puidust köögimööbel on kordades vastupidavam. Sohni sõnutsi näeb see täispuidust köök, kuidas lapsed pesast välja lendavad, abielluvad ja saab tunda veel ka lapselaste puudutust. Lausa nii kaua peame selle köögiga kokku elama 😐😅. Hea küll tegelikult on köögis väga lihtne muudatusi teha;

➤ võidame rahaliselt;

➤ ise tehtud, hästi tehtud.

Alguses olin selle köögi ise tegemisele totaalselt vastu. Sohni võttis köögi teema jutuks põhimõtteliselt kohe, kui meile peale notarit need korterivõtmed pihku susati. Ehitusvõhikuna arvasin, et me remondime neid tube juba sada aastat ja siis kuna see köök veel tulema peaks. Juba ainuüksi paljas mõte, et Sohni aeg ja tähelepanu hakkab mingisuguse köögimööbli ehituse peale minema, oli lausa välja kannatamatu. Täpselt aasta tagasi olin rase, hormoonid möllasid ning ma ei jätnud jonni, et köök osta. Arvasin, et see on igati kiire, lihtne ja mugav lahendus, mida see ilmselgelt oleks ka olnud. See pole veel kõige hullem, sest kui me lõpuks võtsime kätte ja hakkasime vaatama poes pakutavaid kööke, siis ei meeldinud mulle ikkagi mitte ükski. Jõudsime ka tõdemusele, et minu nõudmiste rahuldamiseks on vaja pigem eritellimusel valmistatud lahendust, mille hind tuleb kordades krõbedam. Ja olgem ausad, kuna need naisolevused üldse millegagi rahul on? Sohni on seda küsimust kindlasti miljon korda peas mõlgutanud.

Olime jälle vaidlemas selle köögi meisterdamise teemal, kui Sohni lihtsalt küsis, et kas ma siis tõesti üldse ei usu temasse. Ma olin ikka väga konkreetne ja teatasin, et tal pole ju ühtki enda tehtud kööki ette näidata niiet me mõlemad kobame selle projekti osas pimeduses. Kuigi see küsimus loksutas mind omajagu. Jäin mõtlema, et Sohni toetab mind alati, innustades igat ideed, mis mul pähe turgatab alati proovima ja katsetama niiet ma sain aru, et pean ikka korralikult tuure maha tõmbama.

Köök on koht, kus mina veedan enamuse ajast mistõttu olin enda peas paika seadnud korraliku kuhja kriteeriumeid. Kõik peab olema läbimõeldud, et saaksime kapiuksi ja sahtleid samaaegselt avada, et ei peaks tegema üleliigseid liigutusi, et meil oleks piisavalt ruumi kokata. See tähendas, et Sohni suur meisterdamine ei saa olema lihtsate killast, kuid kodu remondi käigus olen üht tema puhul õppinud- talle meeldib lihtsus, sest aega ei ole. Ja taaskord jõudsime ringiga tagasi selle ajafaktori juurde. Ma arvan, et meie köögis, mis pole veel valminudki, ei ole ühtki detaili, mille üle me pole läbirääkimisi pidanud. Pakun, et kevadel jõudis kätte murdepunkt, kus ma ei tahtnud enam kuulda sõna KÖÖÖÖÖÖK, olles nõus määramatu aeg olema mingisuguse kokkuklopsitud ajutise OSB-i plaadist töötasapinnaga ja hunniku kastidega, kus kõik nõud, toiduained ja köögitarvikud paiknevad. Otsustasime, et teeme beebi koju toomiseks pakilisemad asjad korda ning alles siis vaatame, mis me selle köögiga peale hakkame.

5. jaanuar 2019. Tõime esimesed tööriistad oma uude koju ja tegin ka esimesed pildid. Vot, selline nägi välja meie köögi pool. Paljutõotav.

Märtsi lõpp aastal 2019. Andsime just oma üürikorteri ära ja kolisime remondi järgus korterisse, kus mitte ükski sein polnud veel ligilähedal valmimisele. See on meie täitsa esimene köök. Selle pisikese diivanilaua, mis oli ühtlasi meie esimene laud siin elamises üldse, saime naabrimehe käest. Gaasipliidi laenasime Sohni vanemate käest ja reaalselt ma valmistasin sellises köögis oma mehele tööle 4 päeva toidu kaasa. Kraanikaussi meil alguses ei olnud ja kõik nõud said pestud vannitoa põrandal suures kausis.
Kusjuures detsembris Sohni kurtis, et nõuan temalt palju (tõmbasin sae käima kuna tahtsin esikus seinad värvi alla ja põrandale parketti). Sohni, kui sa seda pilti näed, siis see peaks tõestama piisavalt, et suudan vankumatult sinu kõrval kõike nullist alustada, si**ast ja veest läbi minna ja tõesti vajadusel leppida vähesega. Kahtlemata on see teekond olnud päris pöörane meie mõlema jaoks. Samas inimene õpib kogu elu ja kui me peaksime kunagi majja kolima, siis enne ma oma väikest varvast üle ukseläve ei pista, kui viimane liist on paigas 😂. Tead siis sellega arvestada 😉. 

Üsna pea tegi Sohni inimlikuma kööginurga, kus töötasapinnaks olev OSB-plaat sai kauni rohelisest vakstust rüü, nurka ilmus kraanikauss ja elu muutus tunduvalt lihtsamaks. Lõpuks jõudis ta elutoas seinad ära pahteldada, kuid kõige nõmedam ja tolmusem lihvimistöö ootas ees. Kööki kuhugi mujale kolida oli liiga suur ning tüütu ettevõtmine, pealegi kui oleksime selle kuhugi mujale viinud oleksin pidanud taaskord mõni aeg vannitoas kausis nõusid pesema, mida me samuti ei soovinud. Sohni lihtsalt ehitas köögile kileseinad ümber. Ma ütlen ausalt, et see lahendus oli kõikidest ajutistest köögivariantides minu üks lemmikumaid ja meeldejäävamaid. Siiani mäletan, kuidas Sohni neljapäeval õhtul töölt tuli ning me seal diivanilaua taga istusime ja muljetasime. Kuidagi hubane oli. 
Kusjuures just selles kileköögis kirjutasin oma esimesed tekstid, mida Sohnigi silmad nägid ja hakkasin peas blogimise ideed mõlgutama. 

Lõpuks saime endale täitsa toreda nurga, mis püsis sellisena augusti lõpuni. Oh, olid alles ajad.

Hõivasin Sohni töölaua ära, kus hoian kõiki köögis vajaminevaid asju ja seeläbi on põrandapind kastidest vaba. Sohni saab selle tagasi, kui esimesed köögi sahtlid valmis saavad 😃. Vähemalt sellise lubaduse ma talle üks päev andsin. 

Minu raseduse vältel muutus Sohni mu emotsionaalsetele pursetele immuunseks. Ta pidas paremaks tegutseda, vaikselt uue köögi kavandite kallal nokitseda ning need siis valmiskujul mulle ühel hetkel ette näidata. Ta teadis, et minu puhul on targem kõik puust ja punaseks Esimene nurgakapi kavand oli täitsa hea ja läbimõeldud, lahendades nii mõnegi paigutusest tingitud probleemi, mille kallal pead murdsime. Mulle meeldis. Nii sai ära otsustatud, et Sohni teeb meile köögi ikkagi ise valmis.

Kaugel me oma köögiga nüüdseks oleme? Sellest kirjutan juba eraldi postituse, seniks aga püsige meie blogi lainel ikka edasi 😉.

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.