Fredile määrati COVID-19 test

 

Pilt: Pixabay.com

Kui ma mõtlesin, et Fredi kõrge palavik on tingitud hambast. Millest siis veel, eks? Ige paistes, veidi lilla, kuid kui ma lõpuks sain oma sõrme ta lõualuude vahele, ei tundnud ma ühtki hambanukikest, teravat kohta. Mitte midagi, mis annaks alust mõelda, et see hammas ikkagi tuleb. Kaua see hammas siis lõikub sellise kõrge palavikuga? 

Neljapäeva lõuna paiku tõusis Fredi palavik 39,1-ni. Tundsin, et see on küll nüüd liig mis liig. Võtsin ühendust perearstiga. Kui ma siis loetlesin ette, et tal on köha, nohu ja paar kolm päeva kõrge palavik juba olnud, teatati mulle kohe, et COVID. Sümptomid on sellised ja tuleb esmajärjekorras test teha. 

Päriti, kas meil on koroona positiivse isikuga kokkupuuteid olnud. Enda arust pole olnud. Aga kas keegi saab selles 100% kindel olla? Meie tuttavate-ja perekonnaringis pole ühtki positiivset testi antud kuigi nii mõnigi on testimas käinud. Ikka käime toidupoes, ikka oleme kaubanduskeskustes ja lähikondlastel külas käinud, ise külalisi vastu võtnud. Ühesõnaga suht vabalt oma tavapärast elu edasi elanud peale kevadist koroonalainet. Lisaks Sohni sõidab iga nädal laevaga Soome ja tagasi. Ja siia oligi see koer maetud. Just nimelt seetõttu soovitigi, et me esmalt COVID-19 testi lapsele ära teeksime, sest Sohni on justkui arvestatav oht, kes võib vabalt meile selle viiruse koju tarida. Kuigi me võime seda teab kust iganes saada. 

Fredile tehti saatekiri ja paluti oodata kõnet, kus peame kindlasti rõhutama, et vaja nii kiiresti kui võimalik test ära teha. Päris iiveldama ajav on mõelda, et meie aastasele junsule suur pulk kuhugi sügavale ninna topitakse. Ei teagi, kas Fredi meile seda kunagi andestab.

Ma siis ootasin neljapäeval seda kurjakuulutavat kõnet, kuid telefon lebas tunde täitsa vait. Mis ma nüüd ei saagi lapsega arstile? Viha, kohati ka hätta jäetud tunne tikkus peale, kui ma õhtuks polnud mitte ühtki teadet testimise osas saanud. Lihtsalt, Fredi on meil esimest korda nii haige. Ausalt, see ei rahusta, kui keegi ütleb, et laste puhul see ongi normaalne samal ajal kui Fredi kõrge palavikuga su käte vahel väriseb. See ei rahusta, et me kohe teid vastu ei võta, minge tehke see test ära, välistame COVID-19 viiruse ja siis vaatame edasi. Arst arvaski, et järsku saame neljapäeval testile ja reedel rahuliku südamega arstile.

Sohni muudkui korrutas, et lastele koroona ei pidanud külge hakkama. Kahtlemata olin endast täiesti väljas, sest peale koroona on veel miljon muud viirust, mis väikelastele külge hakkab. Äkki tal on hoopis kopsupõletik, bronhiit, angiin või kõrvapõletik. Ükskõik mida, kuid tundub, et peale koroona midagi muud ei eksisteeri. Mis teha, emotisoonid lõid ühel hetkel lihtsalt pea peal kokku. 

Leppisime Sohniga kokku, et kui meie sisetunne ütleb, et aitab, siis kutsume lihtsalt kiirabi ja kõik. Abi saame igal juhul. Ma ausalt, lubaksin susata sada pikka pulka enda ninna, lasta seal nendega oma nina ja aju vahel sonkida nii kuidas süda lustib, kui see päästaks Fredit sellest ebameeldivast olukorrast. Aga noh, ma ei saa ju karjuda, et pole nõus selle COVID-19 testiga. Arstile nagu tahaks saada ning neid kuidagimoodi ohtu panna on samuti ebainimlik. Kui Fredil ongi koroona? Siis oleks seda ilmselgelt hea teada kuigi meie sisetunne ütleb, et tal seda kohe kindlasti pole, siis mida meie kah teame. Meil on siin hooldekoduski eakaid, kellel koroona, kuid sümptomeid pole mitte ühtki, mis sellele viirusele viitaks. Järsku oleme isegi selle läbi põdenud ilma, et sellest midagi teaks? Me ei saa seda välistada.

Neljapäeva öö vastu reedet möödus pideva kõrge palavikuga võitlemisega. Nurofen ja küünlad käisid käsikäes. Meie ahastus aina kasvas, hommikul kirjutasin pereastile, teatades, et testile me pole veel saanud (selgus, et järjekorrad on pikad), aga aasta ja kahekuune laps on kõrges palavikus ning ehk jätame korraks selle koroona kõrvale ja võtaksime midagi ette, sest nädalavahetus tuleb peale ning me oleme murest murtud. Kui ema süda juba tunneb, et miskit on valesti, siis nii ka on.

Saime reedel vastuvõtule, kuid arst ja pereõde olid mässitud seekord valgesse kilekombekasse, kaitstud maskide ja visiiridega ning veel hunniku valge kilega. Kuulati Fredi kopse, vaadati kõrvu ja kurku, võeti vereproov. Ja selgus, et kohe kohe olekski Fredil tekkinud, kas kõrvapõletik või bronhiit või hoopiski angiin. Nimelt Fredi hingamisteedes on kõik tatt ja röga kuidagi kinni jäänud tehes seal suurt kurja. Arusaadavalt ta kõike välja ei köhi ja nina ise ei nuuska. Kuigi ma olen teinud Fredile auru, nina Humeriga läbi uhanud ja teda tatipumbaga korralikult terroriseerinud, siis sellest pole piisanud.

Kuna selle maskide kihi alt on ilmatuma raske midagi täpselt kuulda ja me põhimõtteliselt lasime arstil öeldut pidevalt korrata, sest vahel oli kõik tema suust tulev justkui kauge sosin. Igatahes minul jäi see osa veidi kuulmata, aga õnneks sai Sohni sellest paremini aru. Niiet jah, Fredi näidud viitasid ka mingisugusele viirusele. Millisele, seda nad muidugi ei oska öelda mistõttu COVID-19 tuleb esimesel võimalusel ära teha. 

Põletiku vastu saime antibiootikumid ja Fredi olukord on tunduvalt paremaks muutunud. Esimene öö üle mitme päeva, kus saime normaalsete inimeste kombel magada. Täna helistati ja esmaspäeval tullakse meile koju Fredile testi tegema. 

Hoidke Fredile siis pöialt 🙈🙉🙊!

Sellised lood siinpool sood!

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida selle blogi kaudu (paremal rippmenüüs leiad JÄLGI nupu), Facebookis ja Instagramis 😉.