Otse põhisisu juurde

Aasta 2020 näitab veel oma palet

Fredi arvates ei sobi kuuseehted kuuse külge. Tema arvates tuleb kõik ehted eemaldada ja need kõikvõimalikesse kohtadesse ära käkkida.

Ühesõnaga ma tõin eile auto remondist tagasi, lootuses, et nüüd oleme selle auto putitamisega ühele poole saanud. Õhtul otsustasin veel üksinda poodi minna, et veidi autoparklas oma viie minutilist zen-aega nautida. Sohni jäi Frediga koju. Nad saavad kahekesi väga hästi hakkama. Jõudsin ehk kilomeetri kodust eemale sõita, kui Sohni helistas, taustal üürgamas Fredi, "emmmmmeeee, eemmmee, emme, emme!". Kuna sellist asja pole varem olnud, siis keerasin autonina kodu poole tagasi ning tegime Sohniga vahetust. Jätsin auto trepikoju ukse ette vaikselt tuksuma seni kuni Sohni end kähku riidesse paneb ja ise poes ära käib. Kui ma autost väljusin, siis kuulsin mingisugust kolinat. Mõtlesin, et ju kukkus rattakoobastesse jäänud lumekamakad maha. Oleks  see olnud need lumekamakad.

Lamasklesin Frediga diivanil kui Sohni järsku tuppa sisse sadas ise tatitades nii mis kole. Polegi pikalt oma rahulikku meest taoliselt tuuritamas näinud. Põhjuseks oli ilmselgelt auto, millel genekarihm (Sohni parandas mind- generaatoririhm) andis saba. Ja teate, Fredi tegelikult päästis mu, sest kui ma oleksin selle autoga nüüd linna sõitnud, siis oleksin sellega tee peale jäänud. Seegi hea, et kõik koduukse ees juhtus. Sohni viis täna selle plekirisu taas remonti, aga nüüd oleme autotud, mis on paganama sant. Ehk saame uuel nädalal selle korda, kuid sellised olukorrad ajavad omajagu närvi. Löövad kõik meie plaanid uppi.

Kuna pidime tegelikult täna minema Tallinnasse vana aastat ära saatma ja uut vastu võtma, siis meil pole millegagi liikuda mistõttu oleme kodused ning külalised tulevad hoopis meile. Plaan oli sushiõhtu teha. Mõtlesin head kastet teha, mida hiljem sushirullide peale piserdada, kuid täna ei tule lihtsalt mitte midagi välja. Ma oleksin nagu esimest korda kööki sattunud ja elektripliiti näinud. Kaks laari kastet olen kraanikausist alla valanud, kolmandat partiid ootab sama saatus. Sushi riisi suutsin samuti kihva keerata. Panin uue riisi vette likku ja ma väga loodan, et see nüüd välja tuleb, sest muidu me lihtsalt täna nälgime või sööme võikusid. Ma olen nii kettas, et vaene Sohni hiilib mööda elamist ringi.

Ma ei tea, kas mulle tundub või see ongi nii, et ta küsib sada küsimust minutis. Miks see kaste sellist värvi on? Miks see riis selline on? Miks, miks? Mida ma siis talle vastan? Pagan, ma ei tea miks need asjad vussi on läinud ja nagu eriti ei viitsi ka süveneda hetkel sellesse, et miks kõik nii on. Huvitav, kui Fredi hakkab varsti miks küsimusi pilduma, kas ma kaotan siis ka kannatuse nagu täna Sohniga. Tuju on alla nulli, et midagi välja ei tule ja siis pole tuju kellegile veel lisaks põhjendusi jagada.

Kui ma jooksin praegu alkoholi, siis ma tõesti lööksin veinil juba punni maha, aga kuna ma ei joo, siis kurdan teile kõik hingelt ära ning lähen uut riisi ja kastet keetma. Hoidke mulle nüüd pöialt, et see kogu kupatus lõpuks välja ka tuleb. 

Loodan, et teie vana aasta viimane päev pole nii fu*ked up kui minul!

Adios amigos!


Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.


Kommentaarid

  1. Hei. Ei ole meiegi aastalõpp kui hea. Juba teist nädalat võitleme täidega. Kergelt kopp on ees juba.
    Küll ühel lapsel midagi, siis teisel, siis endal. Korrutan endale koguaeg, et see kõik on mööduv! ��

    VastaKustuta
  2. Oi pagan! Ma siin saan riisi ja kastest uuesti teha seni kuni välja tuleb, aga täid need saadanad ei lähe nii lihtsalt ära, kui palju sa ka ei üritaks. Pea vastu, küll nendel täidel saab ka ühel hetkel teist kopp ette.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe