Kes arvab, et kui sulle lihtsalt paks öeldakse, siis see on solvav. Ma ei tea, mu meelest on üsna solvav, kui keegi küsib, kas ma olen rase. Ennem kraabin nõelaga endale otsa ette, et olen paks ja teadlik sellest. Sorry lasin kohe alguses veidi auru välja. Ühesõnaga olen viimasel ajal kaalu ja keha juttu nii palju lugema, et mõtlesin enda omast ka heietada.
Olles varasemalt olnud tunduvalt kogukam neiu, siis ma olen isegi klubis saanud kommentaari, et endale päts ahju kerkima pandud, kuid jood ja paned pidu. Autš, see oli tõesti valus, kuid eelnevalt mekitud rumm koolaga tõesti pehmendas seda valu. Veidigi. Salamisi mõtlesin, et on ikka mats😖.
Mind on ka poes kallistatud ja õnne soovitud. Kui olen küsinud, et mille eest, siis on öeldud, et ikka peagi sündiva lapse puhul. Mille peale ma olen teatanud, et ma pole rase vaid lihtsalt PAKS. Suht 9 kuud hiljem sündis Fredi niiet siinkohal ma kipun arvama, et sellel inimesel olid ennustaja võimed, sest tol hetkel ma kas olin juba rase või kohe kohe jäin rasedaks. Ma mõtlen, et see oli ikka siis, kui minu kaalunumber jäi 75-82 kilogrammi vahemikku olles ise umbes 163-164 cm pikk). Samas, paaniliselt ei vaadanud oma garderoobi, et kõik kehakumerused oleksid varjatud ja kiivalt peidus. Oli ka perioode, kus ma mõtlesin, et pole mul häda midagi kondid ongi koertele, eksole. Igaksjuhuks mainin nende kontide ja koerte puhul, et selline on kord juba minu huumor, et keegi jumala eest siin kuidagi puudutatuna ei tunneks.
Üleüldse ma teen oma raseduse kestvusega elevandile ka silmad ette kuna nii kui kaalust juurde hakkasin võtma said alguse kõiksugu spekulasioonid minu lapse ootusest. Puhas klatš ja külajutud ja ma mõistan, et on inimesi, kellel pole paraku oma elu. Mis sa teed, kui mulle meeldis (meeldib siiani) süüa, veini limpsida (õnneks selles osas pikk paus) ja selle juurde korralik kogus juustu närida? Pole piisavalt püsivust, et luua trenniharjumusi. Mis sa teed, kui pole seda õnne, et vohmid näost sisse mida tahad, kuid kaalunumbrile ei mõju miskit. No ja tundub, et juba meie pere geneetikas on kirjas "paisun esmalt keskkohast" (vähemalt mulle tundub nii) kuigi kahtlemata mängib väga palju rolli ka vanus ja elustiil. Õde pidevalt viskab nalja, et võime teha spordiklubi "PÄÄSTKE RÕNGAS".
Ega minu kaalunumbriga praegu ka just ideaalne seis ei ole. Ma siin just ühel päeval kurtsin Sohnile, et kaalul hakkavad vist patareid tühjaks minema. Ütleme nii, et kuus kilogrammi on vaikselt suve ja sügisega tagasi tulnud. Ja suvel oli minu tippvorm 61,5 kilogrammi. Ma tean, tegelikult pole mul siin üldse mitte millegi üle justkui kurta. Toitumiskava jätkuvalt teen, kuid ebaregulaarselt ja trenni pole üldse jõudnud teha, sest prioriteetselt olen esikohale seadnud hetkel pere, töö ja kodu ning ilmselgelt tunnen, et ise olen selles pingereas taha poole nihkunud.
Kuna Fredi on viimased nädalad haige olnud ja imetamist on seetõttu kordades rohkem, siis päeval suutsin ilusti kava järgi süüa, kuid õhtuti tekkisid sellised söömahood, et uhhhhh. Isegi kui külmkappi olen varunud kõige hädavajalikuma kraami, siis ikka leian midagi, millest teha kiire kaloripommi ja selle kõhklemata nahka pistan, mõeldes, et homme alustan taas puhtalt lehelt. On siis imestada, et veidi seda kaalu peale tiksub?
Samas kuus kilogrammi rohkem või vähem ei tundunud minu jaoks teab mis suur probleem. Ma olin enda kehaga enam-vähem rahul. Ma olen peast ehk haige inimene, kuid päris sinasõbraks oma välimise minaga pole ma kunagi saanud. Lihtsalt iga voldike ei karjunud vastu kuni ühe hetkeni. Nimelt kolm nädalat tagasi koputas meie kortermajas elav tädi uksele, paludes, et ma Fredi vankri esikus oleva radika juurde tõstaksin, siis ei pea Fredi külma vankrisse istuma. Üliarmas muidugi, et inimene niimoodi hoolib ja see tädi ongi lihtsalt meeletult südamlik, tore ning abivalmis inimene. Järgnev oli see-eest veidi segadust tekitav, sest järsku tädike päris, et kas on juba teada, tuleb poiss või tüdruk. Ja mul kiilus ikka täitsa kinni. Automaatselt vastasin, et ei ole. Ta vaatas mu kõhu peale ja ajas üllatusest silmad punni, imestades, et kas tõesti polegi veel teada. Niiet jah, ilmne vihje, et pean oma kaalu tõsisemalt jälle käsile võtma.
Tegelikult nii kui tädi ära läks, siis ma kogusin esikus end tükk aega, korraks isegi kaheldes, kas ma kuulsin ikka õigesti. Hiljem juba rühkisin Frediga koos trenni teha. Proovisin seda naljana võtta, sest eks ikka ütlejal on piinlikum kui endal pealegi on see inimlik eksitus. Ikka juhtub, aga tegelikult ma võtsin seda ikka hinge. Kes ei võtaks? Seda enam, et ma olen endaga nii palju tööd teinud jõudes oma kaaluga punkti, kus ma hetkel isegi kuus kilo raskemanagi olen, aga ikkagi riivas.
Paraku, see üks piinlikult välja kukkunud moment on minuga ikka korraliku laastamistöö teinud, sest ma tunnen end ikka mega si***ti. Olen ikka proovinud utistada end trenni tegema ja korralikult toituma, kuid kõik on kiiva kiskunud. Absoluutselt ei tunne ma end oma kehas hästi. Ja kõige häirivam on just täpselt see vana hea päästerõngas, lisaks veidi veninud kõhunahk, sest Frediga oli mul ikka suur kõht. Jummmel, anna mulle seda püsivust!
Kohe vihale ajab, et ei saanud ma rasedana rahulikult paks olla, ei saanud ma paksuna paks olla ja nüüd kõhnana ei saa ma ka kõhn olla. Ikka olen rase ja lõpuks kui ma olin rase, siis liiga suure kõhuga rase.
 |
| Allikas: GIPHY.com |
Adios amigos!
Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.
Kommentaarid
Postita kommentaar