Aasta 2020 kokkuvõte

Pilt: Annette Meyer Pixabay.com

Huvitaval kombel oli mul eelmisel aastal kaks lubaduste ja soovide vooru. Esimene vahetult enne aastavahetust (mida saad lugeda SIIT), siis kui mina lihtinimesena ei teadnud veel koroonast mitte kui midagi. Teine (mida saad lugeda SIIT), esimese koroonaviiruse laine ajal, kui kehtis eriolukord ning me istusime kodudes isolatsioonis ja Sohni oli kaks kuud Soomes, teadmatuses kuna selline eluolu kord lõppeb ja kas üldse. Kõik on laias laastus isegi täide läinud. 

Tegelikult see koroonaviiruse esimene laine mõjus minu füüsilisele vormile väga hästi, kuid sügisel hakkas kaalu muudkui tagasi tiksuma. Kaalunumbri ees on veel number 6 niiet pooleldi on eelmise aastal püstitatud eesmärk täide läinud. Perfektsionistina ma pole selle tulemusega rahul, aga teades end, siis mida aasta lõpu poole see elu veereb seda mugavamaks ja laisemaks ma muutun oma lubaduste täitmises. Ja pool kaotatud kilodest on tagasi. Samas ma pole aastaid nii palju aega ja energiat pühendanud endale kui aasta 2020 esimesel poolel. Ma tegelikult soovin end taas jaanuaris tõsiselt käsile võtta järgida eeskujulikult toitumist ning saada trennilainele tagasi. 

Kodu, kallis kodu. Ma siin lootsin, et kodu saab suveks valmis, kuid siis tuli koroona. Suvel me keskendusime rohkem elu elamisele kui kodule. Tegime pere esimese Eesti roadtripi ja käisime telkimas. Ma tegelikult jäin mõtlema, et kas ma unistasin sellest, et kodu saab valmis, ehk möbleeritud ja puha või lihtsalt, et kõik seinad, põrandad ja laed saaksid tehtud? See teine variant on meil õnnestunud. Esimese kallal me näeme endiselt veel vaeva. Köök edeneb Sohnil aeglaselt, aga edeneb. Ja see saab väga väga ilus. Muidugi meie puidust tasapinnaga jõudis juba väike õnnestus juhtuda ning me peame selle välja vahetama. 

Ühest otsast hakkab meie pesa valmima ja teisest otsast vajab ta juba iluremonti. Võib-olla on lihtsam elada, kui ma tunnistaksin endale, et tegelikult kodud kui sellised polegi mõeldud valmima. Alati on midagi lisada, midagi ümber teha, midagi uuendada, mööbeldada, värskendada. Nii lihtsalt on. Kuid meie elu siin on kordades mugavam kui eelmisel aastal samal ajal. Isegi kolimiskastide vaba. Ja madratsite asemel on meil diivan ning esiku seinas ripub selle korteri esimene peegel. Fredi tuba sai valmis täites kontori/pesukuivatusruumi/külalistetoa/asjade hoiustamise funktsiooni. Kui palju pisaraid higi, naeru, tögamist, kurbust, väsimust, tüdimust ja rõõmu on need seinad juba näinud. See kõik muudabki kodu koduks. 

Me oleme otsustanud hetkel keskenduda just elutoa sisustamisele, sest me veedame selles ruumis kõige enam oma ajast. Koju mööbli ostmisega on küll selline keerulisem lugu. Tegelikult poleks ehk hullu, kuid meil oleks enne remondiga alustamist korralik visioon, millist stiili ja millist mööblit me siia tahame, aga meil polnud ja pole siiani. Proovime kõike olemasoleva hulka sobitada. Mina pigem jään rohkem sinna skandinaavia stiili poole vaatama, kuid Sohni arvates sobib meie elutuppa ka moderne stiil. Diivaniga see isegi klapiks. Ühesõnaga valikud. Need ongi kõige selle juures vahel nii tüütud. 

Ettevõtte valdkonnas oleme jõudnud ehk nii kaugele, et esimene toode on trükivalgust näinud. Hinges on ilmatuma suur soov kuhugi jõuda, midagi saavutada. Hetkel teen mitu nädalat e-poodi 😂. Piinlik on kirjutada, et ühe tootega e-poe loomine nii kaua aega võtab, kuid minu aega planeerib Fredi, kes on küll haige või kasvatab uusi hambaid või muudab oma unerütmi nii, et istub vapralt poole ööni üleval samal ajal kui mina suurest ahastusest ja kurnatusest patja karjun. Või on ta lihtsalt nii armas, kõnnib oma pardi kõnnakul minu juurde, haarab mu sõrmest ning juhatab mu  mängumatile, et ma temaga mängiksin, müraksin, laulaksin või tantsiksin. Vahel ta lihtsalt tahab toetada pea mu õlale ning vaadata koos Mašat ja Karu. Vahel ta räägib mind oma pudikeeles surnuks. Vahel teeb ta selliseid krutskeid ning mina pean tagajärgi koristama. Ma ei varja, et olen seda õppinud nautima ja tihtilugu lükkangi kõik muu kõrvale. Ma arvan, et küll ma siis kiiremini liigutan kui vanemahüvitis läbi saab. Ja see saabki kohe kohe läbi.

Ma olen selle aasta jooksul väga palju pabistanud. Pabistamine on minu loomuses. Ebameeldiv ja mõttetu asi, millele ma tihtilugu liialt palju oma aega kulutan. Üleliia palju. Leidsin end tihti muretsemas eelkõige sellepärast, et mis minust tööalaselt saab. Või selle üle, et meie ettevõtte alge peab nüüd kohe kuidagi käima saama. Mõeldes, kuhu ma küll selle ettevõttega jõuda tahan? Selle asemel, et võtta samm korraga hüppasin mina oma mõtetes mitu meetrit ette. Ma pean midagi kohe saavutama, näitamaks neile, kes minusse ja minu plaanidesse ei usu, et olen millekski siiski võimeline. Et peale s**te valikuid ja ebaõnnestumisi minul ka midagi õnnestub. Ma olen liialt tihti kuulnud, kuidas ma võiksin palgatööle minna nagu normaalne inimene ja elada normaalsemas kohas. Ma võiksin üldse olla nagu normaalne inimene. Mida iganes see normaalne kellegi perspektiivist tähendab. Ühel hetkel Sohni vaatas närvilist mind ning ütles, et kui ma loon endale ise töö(koha), siis ma võiksin seda protsessi nautida, sellest rõõmu tunda. Kui ma otsin, mida üldse elus edasi teha, siis ma võiksin seda enda jaoks teha mitte teistele ja teha seda naudinguga. Kui ma pabistan, mõtlen üle, närveerin iga minut ja paanitsen, siis võiksin sama hästi minna palgatööle. Tegelikult on tal ju õigus.

Selles aasta olengi ma ehk õppinud üht- kõik tuleb omal ajal. Natukene kasvatanud pohhuisti enda sees, õppinud elama hetkes. Taltsutan iga päev oma kärsitust. Teen Fredi kõrvalt nii palju kui ma saan. Ma olen hakanud väga väga palju asju katsetama, sest ma mõtlen, et olen nii ehk naa kodune, milleks lihtsalt teleka ees jalga kõlgutada vaid kasutada seda aega, et proovida, luua ja õppida. Ma võin öelda, et alates sügisest olen ma nädalavahetusteti sushit muudkui vorpinud. Sohni oli vahepeal mu isiklik kaubavedaja, kes muudkui taris Soome hiinapoest kõike head ja paremat. Või uskumatul kombel maandan ma oma närve küpsetamisega, mis on minu jaoks täitsa uus avastus. Võtsin kätte ja tegin Jõululaupäeval oma elu esimese Napoleoni koogi, sest mulle ei meeldi poest leitav moosiga versioon. Mitu nädalat mul isutas keedukreemiga koogi järele. Pole ka imestada, et pool minu kaalust on juurde tulnud 😂.

Aasta 2020 üheks halvaks harjumuseks ma pean TikToki, mille ma kevadel oma telefoni laadisin ja mis mind tüütu isolatsiooni ajal naerutas. Ma siiani pole raatsinud seda telefonist maha laadida, kuid oi kuidas ma raiskan oma unetunde seal tiksudes. Mõtled küll, et lähen ja vaatan seal ainult 15 minutit ringi, kuid halastamatult ruttu saab sellest kaks tundi. Mida ma sealt siis õppinud olen? Näiteks olin ma alles hiljaaegu meeletult uhke selle üle, et suudan ühte silma kõõrdi ajada samal ajal kui mu teine silm otse vaatab. Normaalne onju? 31 aastaselt sellise meelelahutusega tegeleda, kui laps magusat und magab? Aa ja ma proovisin Tiktokist nähtud trikiga mune koorida, kuid mul see koore seest keedumuna välja puhumine välja ei tulnud. Tagatipuks oli mul suu munakoore tükke täis. Ma isegi ei hakka siin selgitama, kuidas see juhtus. Las see jääda. 

Selline "lühike" kokkuvõte 2020. aastast 😂. Aplaus, kui sa suutsid lõpuni välja vedada. 

Mis olid sinu 2020. aastal kõige enam rõõmustas ja kõige enam närvi ajas?

Head vana aasta lõppu!

Adios amigos!

Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.