Otse põhisisu juurde

Kodulooma korterisse- kas hea või halb mõte?

Pilt: Pinterest.com Vot see oleks alles sõprus :)

Käisime Sohni vanemate juures maal, kus on maja täis kasse. Õigemini kolm kassi (minu mõistes palju), kellest kaks on nn. dekoratiivkassid (ehk üdini toakassid) ja üks alfa kass, kes peamiselt veedab aega vabas õhus ning kobib parema meelega õhtul tuppa sooja. Viimane on muidugi kangema iseloomuga ning poputamine ei kuulu teps mitte tema isepäise loomusega kokku. 

Fredi tundis nendest kassidest meeletut suurt rõõmu. Ajas neid taga, silitas neid hellalt, jälgis pingsalt igat nende sammu ja söödud krõbinat. Kui karvakerad olid mänguhoos tahtis noorhärra kõigest väest, et teda ka kampa võetaks. Tegelikult mina sellele nii väga tähelepanu ei pööranudki, kuid Sohni täitsa muuseas teatas, et ehk me peaksime siiski koera või kassi võttu kaaluma, siis ei tunne Fredi end nii üksikuna. Kujutate ette, kui kurb on mõelda, et äkki Fredi tõesti tunneb end üksikuna 😭. 

Allikas: GIPHY.com

Mees, kes on siiani totaalselt igasuguste koduloomade vastu olnud, tuleb sellise mõttega lagedale? Imekspandav. Mees, kes ei suuda rahu sõlmida minu juuksekarvadega (kuigi hetkel ma jäin mõtlema, et ma pole tükk aega kuulnud "NEID ON IGAL POOL!" kommentaari) ja loomakarvad tunduvad minu juustest talutavamad. Mees, kelle arvates vastvalminud ja uue mööbliga (noh ega seda meil hetkel väga pole kah 😂) korterisse loom kohe kindlasti ei sobi, vaatab loomade varjupaiga asukaid. Teades Sohnit, siis ta pole kassi inimene vaid eelistab pigem koera. 

Nüüd te vist saate juba aru, miks ma siia kirjutama tõttasin, sest see kodulooma jutt Sohni algatusel on väärt kirja panekut. Kuigi see võis ka lihtsalt üks hoog olla, mis iga päevaga aina väiksemaks ja väiksemaks läheb ja lõpuks kaob seniks kuni taas Fredit mõne kodulooma seltsis näeme. Ühtlasi ma tulin oma peas olevaid plusse ja miinuseid siia lahti kirjutama, mis tihtilugu ongi selline teraapiline tegevus. Aga teeme sellega nüüd algust.

Allikas: GIPHY.com

Minul käis küll rasedana mustmiljon lemmiklooma soovi, kuid minu eelistuseks enamikel juhtudel oli siiski kass, sest kassi pidamine tundub kuidagi lihtsam. Vist ainult sellepärast, et tema õue vedamist pole. Õnneks suutis Sohni mind alati maa peale tuua. Koera võtmine on minu jaoks samasugune otsus kui planeerida teise lapse eostamist mistõttu on see päris hirmutav. Õigem oleks ehk öelda, et väga suur otsus. 

Meil pole tegelikult õrna aimugi, mida tähendab koera pidamine korteris. Nii mina kui Sohni oleme küll nö. koertega üles kasvanud, kuid eramajas, kus need koerad on olnud siiski 75% õuekoerad, kes heal juhul oskasid käskluse peale käppa anda, istuda ja lamada. Aga olgem ausad vähese tähelepanu tõttu läksid pere äraolekul ka kohe küla peale hulkuma. Koer tahab meeletut ja järjepidevat treenimist, millest meie ei tea mitte mõhkugi. Kas meil on sellist peale hakkamist ja järjepidevust ka siis, kui suur kutsika vaimustus on üle läinud? Aga ma olen alati unistanud, et minu perekoer peab olema koolitatud.

Koeraga õues käimine on minu arvates kõige suurem AGA. Mis viga majas koer välja lasta, saab oma hädade rahuldamisega ise hakkama. Kõigest ukse avamise ja sulgemise vaev. Korteris pane ennast riidesse, laps riidesse ja koer rihma otsa, et kogu selle tandemiga õue põrutada. Ilmselgelt õue pead sa end ajama iga ilmaga, mitu korda päevas. Siinkohal just see talveperiood on kõige tüütum. Pluss selle juures on ilmselgelt see, et ma liigutaksin oma laiska keret kordades rohkem.  Ja ma jälestan koerakaka kilekotti korjamist. Kui Fredile on tore mängukaaslane, siis sorry, kuid meile tuleb juskui uus laps, kes vajab aega ja pühendumist. Ma hetkel ei kujuta ette, kuidas ma loomakarvadega harjun. Aga õuest tulnud koera pasased käpad ja meie valge vuugiga looduskivist vannitoapõrand. Ainuüksi sellele kooslusele mõtlemine ärgitab mind veinipudeli sisuga tutvust tegema. Kuid inimene harjub kõigega, kas pole? Lõpuks, kui see sõber meie sekka tuleks on kõik need miinused köömes ja ma ei imesta kui hädaolukorras olen nõus seda koerakakit kasvõi paljakäsi üles korjama.

Sohni arvates pisike Muki oleks ju vahva seda eelkõige Fredi vaatenurgast ja kui me vaatasime, kuidas Fredi nende kasside seltskonda proovis imbuda, siis  see oli igati südantsoojendav. Näed sa, isegi Sohni süda lausa sulas. Nüüd kui Sohni veel arvab, et võiksime varjupaiga asukale imelist sõprust, sooja ja head kodu pakkuda, siis mu niigi sassis hormoonid kogu selle "teeme jõulude ajal head" perioodil ei aita kohe kindlasti seda asja realistliku pilguga vaadata kuigi ma üritan kahe jalaga maa peal olla. Ausalt, ma olen viimasel ajal põhimõtteliselt iga Lastefondi abipalve peale, mis mu Facebooki seinale satub, annetusliinile helistanud. Kui me peaksime veel kuhugi varjupaika lihtsalt vaatama minema, siis ma olen umbes 200% kindel, et sealt me ühe pereliikme võrra rikkamana koju tuleme.

Ja nüüd kui ma olen peale seda lahti kirjutamist viimase peal kindel, et ainus kes meile sobib on kass, sest minu hinge näris kahtlus, kas krantsile ikkagi sobib korter. Ma googeldasin koeratõuge, kes sobivad korterisse ning Cavalier King Charles Spaniel on ideaalne pere ja laste koer, kuid tõukoertega käib kaasas kõiksugu haigused. Seetõttu on Sohni rohkem krantsi usku, kes on nö. lollikindlam koer, raudsema tervisega. Mõte varjupaigas ootavale kurvasilmsele koerale sooja ja armastust täis kodu pakkuda lööb silmad juba praegu kalkvele. Pole absoluutselt lihtne. No ei ole, sest see spaniel hakkas mulle ikka väga meeldima, kass oleks ka lahe ja no mõte varjupaigast uus pereliige võtta tundub ka nii südantsoojendavalt armas. 

Ja nüüd ma siin olem kolme heinakuhja vahel 😐. Äkki läheb see faas lihtsalt üle...


Mida koera toomisel korterisse veel silmas peaks pidama? Laduge oma plussid ja miinused letti 🙏 ehk see aitab mõistust pähe tuua või kriitilisemalt seda otsust kaaluda. Juhul kui kellegil on Cavalier King Charles Spaniel, kirjutage alla kommentaaridesse oma kogemusi selle tõu pidamise kohta. 


Adios amigos!



Hei, armas blogi külastaja! Kui sulle meeldis lugeda seda postitust ning tekkis huvi meie tegemistel ja mõtetel silma peal hoida, siis saad meid jälgida Facebookis ja Instagramis 😉.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lapsed, surnuaed ja vaimud

Kindlasti mäletate ütlust, et kui majas vilistad siis maja läheb põlema. Selline vanarahva peen hirmutamistaktika, sest kes see viitsib vilinat kuulata. Ma ei saa aru miks otse ei öeldud, et lõpeta ära kuna see käib närvidele vaid mõeldi välja selline ütlus. Või näiteks see uskumus, et kui leib maha kukub siis sinu peret ootab ees näljaaeg. Ei teagi, kuidas seda nüüdsel ajal võtta, kas näljaajaks võib pidada perioode, kus raha pole poest lõhet ja kalamarja osta või singi asemel pead ostukorvi keeduvorsti suskama. Kui nii, siis me ei pidanud selleks leivaviilu maha kukutama vaid piisas sellestki kui viisime auto hooldusesse. Ja kui peegli veel ära lõhud, siis seitse aastat õnnetut armastust nagu niuhti olemas. Milleks see viimane ütlus küll hea oli? Mina ei suutnud sellele mitte mingisugust loogilist seletust leida, kuid kui väiksena sai oma esimene peegel ära lõhutud, siis panin paar pisarat just nimelt selle õnnetu armastuse osa pärast. See seitse aastat tundus talumatult pikk aeg 😂

Mis meil kodus toimub? AINULT ARENG

Sohni pani Soome poole ajama. Muide ta sai eelmisel nädalal Tallinn-Tartu maanteel oma esimese trahvi kiiruse ületamise eest, mis oli 33 eurot 😆. Nüüd on meil viik. Igatahes seekord remondi ja sisustuse juttu. Tahtsin sellest juba eelmisel nädalal kirjutada, aga siis olid päevakorras teised teemad ja teised tujud. Oleme nüüd kolinud oma vähese varanatukese vastvalminud magamistuppa. Kohe tunda, et Sohnil oli puhkus, sest siis saab midagi alati valmis. Magamistuba on hetkel ainus tuba, kus iga viimne kui liist ja pistik on paigas. Te ei kujuta ette kui hea tunne see on. Toa valmimine võttis poolteist kuud aega. Esiteks ei teinud Sohni siin täispikki tööpäevi ja lõviosa töödest sai tehtud ikkagi tema puhkuse ajal. Nüüd julgen väita, et ühest küljest on meie remont aeglane kuna Sohni teeb seda eelkõige nädalalõppudel ja ega ei saa eeldada, et ta jaksaks siin kodus peale väsitavat töönädalat veel täispikki päevi remondi näol lisaks teha. Teiseks on meie remont olnud aeglane rahadega m

Maja mõtted

Inimene ikka tahab seda, mida tal pole. Ja ütle mulle üks inimene, kes pole kasvõi kuskil sügaval sügaval enda sees unistanud oma majast. Meie korter on jõudnud lõpuks nii kaugele, et põrandad, laed on olemas ning enamus liistutki pandud. Tööd on vaja teha veel mööbli ja kodu hubasemaks muutmise kallal. Sohnil on suur hirm, et töö saab ükskord otsa, sest maja jutt tuleb päevakorda iga nädal. Tänagi saatis ta mulle ühe KV müügikuulutuse. Me niigi kolisime väiksesse alevikku korterisse, sest ega me kuhugi suurlinna kodu jaoks poleks pangast laenu saanud. Raha oli tagataskust korteri ostuks võtta ja last ka veel ei olnud. Asi siis oma kott kaenlasse võtta ning kasvõi džunglisse elama põrutada on?  Meile oli seda kolimist vaja ja ütlen ausalt, et eks ma ise läksin lihtsalt vooluga kaasa. Tegelikult meil mõlemal oli see mõte, et vaatame, mis saab. Kõik käis kuidagi nii spontaanselt ning ma ei kahetse selle juures mitte kui midagi. Korterit ostes olime 100% kindel, et see on kõigest üks vahe