Kelguralli

Üks minu kõige kõige lemmikumaid talispordialasid on ilmselgelt kelgutamine. Võite ette kujutada, et kui väikseimgi lumekate maha tuleb, pääseb mu sees tõeline laps välja. Sohni ALATI naerab seda, sest enne kui meil Fredi oli, siis ma laenasin lapsi, et nendega mäele kelgutama minna. Kogu oma parima tahtmise juures ma poleks üksinda või koos Sohniga seltskonda sulandunu. Hea küll, Sohni poleks elu sees nõus minuga kahekesi kuhugi kelgumäele minema. Aga, oi kuidas MA ARRRRMASTAN KELGUTAMIST!

Täna oli just see päev, kus ma hommikul soigusin jõulutunde puuduse üle. Tee mis sa tahad, aga vot mida põle seda põle. Ma isegi olen täiega kodu kaunistamisele käega löönud, selleks peab selline õige tunne peale tulema. Mul oligi, korraks, aga siis kõiksugu argimured trügisid ette ja võtsid koha esireas. 

Kui ma eileAA, aknast välja vaadates, arvestatavat lumekihti nägin ei mõelnud ma sekunditki kauem. Tuli tegutseda. Kiiresti endale ja Fredile midagi söödavat kahmata ning suunduda otsejoones Fredi elu esimese isikliku kelgu jahile. Ma olin üleloomuliku energiaga laetud, et isegi Fredi vaatas mind kahtlustavalt. Sisseostude järel oli auto täis asju nagu Grinchi saan, kui ta otsustas jõulud varastada. Erinevalt temast ma tõin jõulud lõpuks ometi koju. Kuid, kui ma autonina kodu teele suunasin hakkas vihma sadama. Vot, siis ma tundsin, et küll see maailma on ebaõiglaselt ebaõiglane. Mida ma küll teinud olen, et Universum mulle niimoodi vastab. 

Äääh, kui imepisike lumekiht ongi ära sulanud, siis topin selle kelgu pleedi peale ja kihutame mööda toa põrandaid sellega ringi. Vähemalt, kui järgmine imepisike lumekiht nende mustade jõulude ajal peaks maha sadama, siis me oleme valmistunud ning valmis kohe reageerima. Tundus, et nii kui see lumi maha tuleb, siis iga minut on arvel.   

Ma ei lasknud tujul langeda ning suundusin läbi vihma kuuske hankima. Me tegelikult mõtlesime sellel aastal kunstkuusele kodu anda, kuid kui Sohni jagas mulle üht kuulutust kuuse iseteeninduspunktist, siis ma tahtsin seda ise oma silmaga näha. Lisaks olid sealsed hinnad minu arvates mega head- pisike kuusk 5 eurot ja suur kuusk 10 eurot. Hinnasildid olid kenasti kuuskedele lisatud. Kui olid oma okkalise iluduse välja valinud, poetasid raha postkasti. Ilmselgelt võtsin suurema, mille vaevu vaevu autosse mahutasin. Sohni hoidis seda kuuldes südame alt kinni, sest suure tõenäosusega auto istmeid võisid vaiguseks saada. Vähemalt nii ta väitis. Ma pole muidugi vaadanud 😬.

Koju jõudes avastasin, et lumi pole veel mitte kuhugi kadunud. Fredi oli kelgust lausa nii vaimustuses, et pidin esimesed soojendustiirud toas tegema. Kelk pleedile ja Ott Tänak võis oma esimeste kvalifikatsioonisõitudega algust teha. Kibelesin kiiremas korras välja niiet kui olin kuuse kuidagi stabiilselt kuusejala külge kinnitanud pakkisin ennast ja Fredit õueriietesse. Künkast sai muidugi Fredi ainukesena alla lasta, sest see lumekiht oli nõnda õhuke, et minu raskemat sorti kere raskusega oleksin heal juhul uued porgandivaod kevadeks valmis saanud künda. Korraliku liu tegemiseks jäi seda valget kohevat matejali minu kaalukategooriale väheks, kuid lapse rõõm oli ka minu rõõm. 

Kui te vaid oleksite Fredi nägu näinud. Ta nautis igat sekundit oma esimesest kelgurallist ja liu laskmisest. Muidugi ta sindrinahk igal võimalusel sõi lund. Ma mõistsin tema tungi seda proovida, kuid hoidsin hinge kinni, et ta jumala eest jälle haigseks ei jää. Oma kogemustest võin öelda, et ega sellest süstemaatilisest keelamisest kasu pole ning lapsed söövad seda nii kaua kui isu lõpuks täidetud saab. Lume söömise järel oli teisel kohal kelgusõidu ajal kätega mööda maad lohistada. Kuid kõike seda saatis tema kõrvuni suu. Ma pole tükk aega nii palju jooksnud ja nii palju kogu hinges naernud. 

Selline mega supehüper lahe see Fredi elu esimene kelgusõit oligi!